500 e.Kr.—1100 p.Kr.

Rauaaeg, mille algust saab arvestada alates VI sajandi lõpust e.Kr. tõi kaasa raua kasutuselevõtu ja põlluharimise leviku. Varase ehk eelrooma rauaaja alguses aastal 500 e.Kr. on Eesti rahvaarvuks pakutud 7000 inimest. Rooma ehk vanemal rauaajal (I-V sajand p.Kr.) muutus kliima pehmemaks, soodustades põlluharimist ning rahvaarvu suurenemist. Kristliku ajaarvamise alguseks kujunes välja piir läänemeresoome ja balti hõimude vahel, milleks sai Väina (läti keeles Daugava) jõgi.

Keskmisel rauaajal (V-IX sajand) hakati Eestis rajama põlispõlde, mida hariti künniloomadega, peamiselt härgadega. Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad. Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest.

Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest.

Vt. lisaks:
8000 e.Kr.-5500 e.Kr.
5000 e.Kr.-1000 e.Kr
1200-1550
1600-1625
1695-1712
1725-1915
1920-1939
1940-1958
1959-1989
1990-2009

allikad:
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Academia 6. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1996
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1997
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Sisekaitseakadeemia kirjastus: Tallinn 1998
Mare Ainsaar. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu ülikooli kirjastus: Tartu 1997
Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2009. Statistikaamet: Tallinn 2009
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002.