5000 e.Kr.—1000 e.Kr.

Nooremal kiviajal ehk neoliitikumis, mille algust loetakse aastast 5000 e.Kr., Eesti rahvaarv kasvas. Asustus koondus endiselt veekogude äärde. Suurima kultuurimuutusena võeti kasutusele keraamika. Eestis elas siis arvatavasti mõnituhat inimest. Nooremal kiviajal rändasid Eestisse läänemeresoomlaste eellased, kes tulid ida poolt. Ka nemad olid antropoloogiliselt nii europiidsete kui mongoliidsete tunnustega.

Uustulnukad tõid kaasa kammkeraamika kultuuri, mis levis mitmel pool Läänemere ääres. Läänemeresoomlased ja Kunda kultuuri rahvas sulasid arvatavalt kokku, kusjuures domineerima jäid läänemeresoomlased.

3000. aasta paiku e.Kr. hakkasid Eestisse rändama venekirveste kultuuri inimesed. Nemad tõid kaasa põlluharimise ja karjakasvatuse. See põhjustas rahvastiku ümberpaiknemise põlluharimiseks sobivamatele, viljakamatele aladele. Venekirveste kultuuri kandjad olid ilmselt balti hõimude eellased ja europiidsete tunnustega.

Pronksiajal jätkus rahvastiku ühtesulamine ja kultuuriliselt jäid domineerima läänemeresoomlased.

Vt. lisaks:
8000 e.Kr.-5500 e.Kr.
500 e.Kr.-1100 p.Kr.
1200-1550
1600-1625
1695-1712
1725-1915
1920-1939
1940-1958
1959-1989
1990-2009

allikad:
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Academia 6. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1996
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1997
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Sisekaitseakadeemia kirjastus: Tallinn 1998
Mare Ainsaar. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu ülikooli kirjastus: Tartu 1997
Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2009. Statistikaamet: Tallinn 2009
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002.