1725 AD - 1915 AD

Vene aeg


Eesti ala minekuga Vene keisririigi koosseisu algas Eestis kahe sajandi pikkune rahuaeg, mis tõi kaasa rahvaarvu pideva kasvu. Kui 1712. aastal elas Eestis 150 000-170 000 inimest (tõenäolisemalt siiski rohkem), siis sajandi keskel juba 335 000 ning 1800. aastal umbes 500 000 inimest.

Esimesel kümnendil pärast Põhjasõda oli rahvaarvu kasv eriti suur. Kuna selle põhjused on detailselt uurimata, siis seda, millist osa mängib alaloendus, pole selge. Rahvastiku kasvu põhjustas muu kõrval ka suur sisseränne ja põgenike ning küüditatute naasmine. Samale tasemele, mis oli enne Suurt nälga (1695-1697), jõudis rahvaarv 1765. aastaks. Edaspidi jäi kasv aeglasemaks ja pidurdus eriti sajandi kahel viimasel kümnendil. 1797. aastast alates hakati Eestist võtma mehi Vene kroonusse. See kestis aastani 1874 ning väeteenistuskohustust täitsid umbes 100 000 meest. Nad võeti sõjaväkke noorte vallaliste meestena 25 aastaks ning nende pered jäid loomata.

Rahvastik taastus Eestis Põhjasõja järel sarnaselt XVII sajandile. Loomulik iive kasvas ning naabermaadest rändasid inimesed Eestisse sisse. Maale asus elama soomlasi, ingerisoomlasi, setusid, venelasi ja lätlasi. Linnadesse sakslasi ja venelasi.

Eestlaste osakaal võis XVIII sajandi teise kümnendi alguses olla 80-85% kandis, kuid juba 40-50 aasta jooksul oli enamik uusasukaid kohalikega ühte sulanud. Maal eestistuti ning linnas saksastuti. Omapära säilitasid rannarootslased ja Peipsiääre venelased. Eestlaste osakaal rahvastikus oli taas tõusnud üle 90%.

XVIII sajandist on säilinud ka täpsemad kirjalikud allikad rahvaarvu kindlaks tegemiseks. Juba õige pea pärast Põhjasõda alustati nii Eesti- kui Liivimaal adramaarevisjonide korraldamist. 1782. aastal korraldati nii Eesti- kui Liivimaal esimene hingeloendus (Venemaal oli see neljas), mis oli juba lähedane rahvaloendusele. Hingeloendusi korraldati Eesti alal 1858. aastani. Lisateavet saab ka koguduste meetrikaraamatutest, mida XVIII sajandist on säilinud juba suur hulk.

XIX sajandil rahvastiku juurdekasv aeglustus. Selle põhjuseks oli Eestis varakult alanud demograafiline üleminek. 1858. aasta hingerevisjoni järgi elas Eesti alal 750 000 inimest ja 1881. aastal toimunud esimese Eesti- ja Liivimaa rahvaloenduse järgi 889 000 inimest. Sama loenduse järgi oli Eesti rahvastikust 89,9% eestlasi, 5,3% sakslasi, 3,3% venelasi, 0,6% rootslasi ning 0,4% juute.

Esimene ülevenemaaline rahvaloendus toimus 1897. aastal. Selle loenduse järgi elas Eesti alal 958 000 inimest kellest 90,6% olid eestlased, 4% venelased, 3,5% sakslased, 0,6% rootslased, ja 0,4% juudid. Kahe loenduse vahelisel ajal muutus Eesti kahe suurema vähemusrahvuse omavaheline osakaal. Baltisakslased kui kõige linnastunum rahvastikurühm vananes struktuurselt samas kui venelaste arv, eriti tööstuslinnades, kasvas. Sisserännanud noortel oli ka rohkem lapsi kui baltisakslastel..

Üldiselt olid XVIII ja XIX sajand Eesti rahvastikule soodsad. Rahvaarv taastus pärast Põhjasõda vähem kui poole sajandiga vapustuste-eelsele tasemele ning hakkas siis aeglustuvas tempos kasvama. Aeg-ajalt esines siiski ka negatiivse iibega aastaid. Seda põhjustasid ikaldused ja mitmesugused haiguspuhangud. Väga suuri näljahädasid siiski enam ette ei tulnud, ka katkupuhanguid ei esinenud.

Rahvastiku kasvu aeglustas demograafiline üleminek, mis algas XIX sajandi teisel poolel. Iibele avaldas mõju ka ränne, milles XVIII sajandi esimesel poolel oli ülekaalus sisseränne ning sajandi teisest poolest kuni XIX sajandi viimase veerandini oli ülekaalus väljaränne. Alates XIX sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõja alguseni muutus väljaränne Eestist aga massiliseks. Eestist rändas välja ligi 200 000 eestlast, peamiselt Venemaale - Peipsi taha, Kaukaasiasse, Krimmi, Siberisse.

XX sajandi esimese kümnendi jooksul tõusis Eesti rahvaarv üle miljoni. Esimeses maailmasõjas Eesti ala eriti kannatada ei saanud, kuid Vene sõjaväkke mobiliseeriti üle 100 000 mehe, kellest üle 10 000 hukkus. Järgnenud Vabadussõjas hukkus umbes 5000 inimest.

Vt. lisaks:
8000 e.Kr.-5500 e.Kr.
5000 e.Kr.-1000 e.Kr
500 e.Kr.-1100 p.Kr.
1200-1550
1600-1625
1695-1712
1920-1939
1940-1958
1959-1989
1990-2009

allikad:
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Academia 6. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1996
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1997
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Sisekaitseakadeemia kirjastus: Tallinn 1998
Mare Ainsaar. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu ülikooli kirjastus: Tartu 1997
Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2009. Statistikaamet: Tallinn 2009
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002.