1695 AD - 1712 AD

Rootsi aeg ja Põhjasõda

1640-ndateks aastateks oli Eesti rahvaarv kasvanud 120 000-140 000 inimeseni. Kuna XVII sajandi jooksul Eesti rahvastik suuremaid vapustusi üle elama ei pidanud, siis kasvas rahvaarv kuni sajandi lõpuni jõudsalt, ulatudes 1695. aastal 350 000-400 000 inimeseni.

XVII sajandi lõpuks olid paljud Eestisse sisse rännanud välismaalased eesti talupoegadega ühte sulandunud ja eestistunud. Külarahva hulgas olid eestlaste kõrval veel ainult rannarootsi ja peipsi-vene külad. Linnades elas muidugi endiselt rohkelt sakslasi ja ka rootslasi, soomlasi ning venelasi ja ka muust rahvusest inimesi. Igatahes oli eestlaste osakaal rahvastikus tõusnud taas üle 90%. Sakslasi oli umbes 3-4%, rootslasi 1,5-2% ning venelasi 0,5% rahvastikust.

XVII sajandi lõpust alates tabasid Eestit järjest varemgi tuntud katastroofid: nälg, sõda ja katk. 1695.-1697. aastal oli Eestis kõigi aegade suurim näljahäda, mida on hakatud kutsuma Suureks näljaks. Vili ikaldus täielikult järjest kahel aastal ning lisaks olid ka talved väga külmad. Nälga ja samal ajal levinud haigustesse suri hinnanguliselt 70 000-75 000 inimest. 1698. aastaks oli Eesti rahvaarv kahanenud 280 000-325 000 inimeseni.

Kõige hullemini tabas nälg maarahva vaesemat osa, sulasrahvast ja vabadikke. Nemad ei saanud enamasti osa neistki vähestest viljavarudest, mis Eestis veel alles olid. Suur osa vilja oli juba enne näljaaega välja müüdud ning ka näljahäda ajal veeti Eestist vilja välja, et leevendada näljahäda Rootsis ja Soomes.

Kõigest paar aastat pärast Suurest nälja lõppu algas Põhjasõda. Aastatel 1700-1710 toimus sõjategevus ka Eestis, mis tõi rahvastikule loomulikult kaasa uusi kaotusi. Inimesi hukkus lahingutegevuses ja rüüstamiste tagajärjel. Kannatada said ka linnad ning nende elanikke küüditati Venemaale. Eestlasi värvati ka Rootsi sõjaväkke.

1708-1709 oli Eestis jälle ikaldus, mille tagajärjel inimesi ka nälga suri. Pärast Suurt nälga oli rahvastik jälle kasvama hakanud, kuna iive oli kõrge. XVIII sajandi esimesteks aastateks oli Eesti rahvaarv kasvanud kuni 350 000 inimeseni. Põhjasõja ajal aastatel 1700-1710 hukkus sõjategevuse ja nälja tõttu umbes 40 000 inimest, ent umbes sama palju inimesi ka sündis, nii et 1710. aastal elas Eestis ikka kuni 350 000 inimest. Kõige rohkem laastamistööd tegi aga katk, mis puhkes Eestis 1710. aastal. 1712. aastaks oli Eestisse järele jäänud hinnanguliselt 150 000-170 000 inimest. Katk tabas rängalt linnaelanikke. Näiteks Tallinnas suri katku kuni 80% inimestest.

Põhjasõja lõpus elas Eestis umbes sama palju inimesi kui muinasaja lõpus. Teisalt võib seda arvu pidada ka liiga väikeseks, sest hilisem kasv lubab oletada, et XVIII sajandi alguse loendustel osa rahvastikust ei kajastu.

Vt. lisaks:
8000 e.Kr.-5500 e.Kr.
5000 e.Kr.-1000 e.Kr
500 e.Kr.-1100 p.Kr
1200-1550
1600-1625
1725-1915
1920-1939
1940-1958
1959-1989
1990-2009

allikad:
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Academia 6. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1996
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1997
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Sisekaitseakadeemia kirjastus: Tallinn 1998
Mare Ainsaar. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu ülikooli kirjastus: Tartu 1997
Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2009. Statistikaamet: Tallinn 2009
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002.