1200 AD — 1550 AD

Keskaeg

Muinasaja lõpust, keskaja algusest, XIII sajandi esimesest poolest on Eesti rahvastiku kohta olemas esimesed kirjalikud allikad. Taani hindamisraamatu, Henriku Liivimaa kroonika ja arheoloogiaandmete põhjal on Eesti rahvaarvuks XIII sajandi alguses saadud 150 000-180 000 inimest.

Etniliselt oli Eesti rahvastik üsna ühtlane. Peamiselt elasid siin eesti hõimud, kes olid omavahel piisavalt lähedased, et naaberrahvad neid sageli üheks rahvaks nimetasid. Lisaks elasid Kirde-Eestis ka vadjalased, kes olid samuti eestlastele väga lähedased. Hajusalt elasid Eestis veel naaberrahvaste juures sõjaretkedel käies kaasa toodud orjad ja nende järeltulijad. Nende arv oli aga väga väike ning nad sulasid, nagu vadjalasedki, eestlastega kokku.

Aastatel 1208-1227 toimunud muistse vabadusvõitluse tagajärjel Eesti rahvaarv tunduvalt vähenes. Täpseid andmeid kaotuste kohta pole, kuid on pakutud vähenemist kolmandiku kuni poole võrra. See tähendab, et kui sõjaeelseks rahvaarvuks arvatakse 150 000-180 000 inimest, siis 1230. aastal oleks rahvaarv Eestis 75 000-120 000 inimest. Eesti eri alad kandsid erinevaid kaotusi. Kõige suuremad olid need Lõuna-Eesti maakondades Sakalas ja Ugandis.

Muistse vabadusvõitluse lõpp tõi üldjoontes kaasa rahuaja ning rahvaarv hakkas XIII sajandil taas aeglaselt kasvama. Ent seda kasvu pidurdasid mitmed sündmused. Esiteks jätkusid ristisõdijate omavahelised kokkupõrked. Sõjategevus jätkus taanlaste ja sakslaste ning ka sakslaste ja venelaste vahel. Nendes kokkupõrgetes osalesid ka eestlased. Lisaks kaasnes nendega maa rüüstamisi, eriti venelaste ja leedulaste poolt. Samuti hakkas XIII sajandil kliima jahenema, mis raskendas põlluharimist.

XIV sajand osutus rahvastiku kasvule aga üpris ebasoodsaks. 1315. aastal tabas Eestit ja tervet Euroopat suur näljahäda. Hukkunute kohta taaskord andmed puuduvad, kuid kaotusi on hinnatud vähemalt 10% rahvastikust. Aastatel 1343-1345 toimus Jüriöö ülestõus, milles kannatas eriti Harju-, Lääne- ja Saaremaa rahvastik. Kaotuste suurust on väga raske hinnata. Võrreldes muistse vabadusvõitlusega polnud need muidugi kuigi suured, kuid pidurdasid siiski rahvaarvu kasvu. XIV sajandi keskpaigas jõudis Eestisse kogu Euroopas suurt laastamistööd teinud katk. Esimesena jõudis katk Tallinna, mis juhtus 1352. või 1353. aastal. Laastavam puhang toimus 1380.-ndatel aastatel. Üldiselt ei olnud ei XIII sajand ega eriti XIV sajand Eesti rahvastikule soodsad. Rahvaarv kasvas kokkuvõttes vähe või üldse mitte.

XV sajand ja XVI sajandi esimene pool olid iibele soodsamad. Suuremaid tagasilööke ei toimunud ning rahvaarv kasvas ja asustus tihenes. Täpsemalt on üritatud hinnata Eesti rahvaarvu XVI sajandi keskpaiga kohta. Liivi sõja eelseks rahvaarvuks on pakutud 250 000-300 000 inimest.

Keskaja jooksul asus Eestisse mitmete teiste rahvaste esindajaid. Rajatud linnadesse asus eestlaste kõrval kõige enam sakslasi, Tallinnasse ka taanlasi ja rootslasi, Narvas elas arvestatav hulk venelasi, samuti Tartus. Maale asus uustulnukaid tunduvalt vähem. Linnustes ja mõisates elas väike hulk sakslasi. Saartele ja rannikule asusid elama rootslased, kus nad asustasid mitmed varem asustamata alad.

Hinnanguliselt moodustasid eestlased keskaja lõpus üle 90% Eesti rahvastikust, sakslasi oli umbes 4-5%, rootslasi 2-3% ja teisi ühe protsendi ringis.

Vt. lisaks:
8000 e.Kr.-5500 e.Kr.
5000 e.Kr.-1000 e.Kr
500 e.Kr.-1100 p.Kr.
1600-1625
1695-1712
1725-1915
1920-1939
1940-1958
1959-1989
1990-2009

allikad:
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Academia 6. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1996
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Academia 7. Teaduste akadeemia kirjastus: Tallinn 1997
Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Sisekaitseakadeemia kirjastus: Tallinn 1998
Mare Ainsaar. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu ülikooli kirjastus: Tartu 1997
Eesti Statistika. Eesti statistika aastaraamat 2009. Statistikaamet: Tallinn 2009
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002.