Eestlaste alistamine 13. sajandi alguses oli osa suuremast kampaaniast Läänemere idakalda rahvaste vastu, kes olid viimased ristimata paganad kristlikus Euroopas. Paavstikuuria toel, ent kohalike Põhja-Saksa piiskopide ja Taani vaimulike ja ilmalike võimude initsiatiivil võeti ette suurejooneline ristisõda ning sajakonna aasta jooksul (12. sajandi lõpust 13. sajandi lõpuni) alistati ja ristitigi kõik Läänemere idakalda rahvad, välja arvatud leedulased. Kokku on seda ettevõtmist hakatud kutsuma Liivimaa ristisõjaks. Eestlastega seotud sündmuste põhiliseks ajalooallikaks on kaasaegse saksa preestri Henriku kirjutatud Liivimaa kroonika. Selle kohaselt kestsid ägedad võitlused eestlaste ja ristisõdijate vahel kakskümmend aastat ja seegi ei taganud eestlaste lõplikku alistumist. Eriti saarlased püüdsid mitmel korral võõrvõimust vabaneda.
Nimetus 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' on tinglik ja problemaatiline mõiste, sest see tekkis rahvusromantilisel foonil 1920. aastatel, kui 13. sajandi võitlusi kõrvutati Vabadussõjaga. Selle kontseptsiooni nõrkusi on mitu: nimelt ei olnud 13. sajandi alguses eestlasi veel rahvana otseselt olemas, pealegi ei sõdinud nad enamasti mitte kogu Eesti, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Mingi ühtse Eesti tunnetus võis sel ajal eksisteerida, kuid see ei sarnanenud kindlasti 19. sajandil kujunenud rahvusliku ühtsustundega. Muistset vabadusvõitlust loetigi aga varaste Eesti ajaloolaste poolt üheks esimeseks sammuks eesti rahva kujunemise teel ning selle sammumisel riigi kujunemise suunal. Viimasel ajal on ajaloolased aga sellisest kontseptsioonist loobunud ning muistse vabadusvõitluse mõiste tugeva kriitika alla lagenud.
Loo sündmused: