Venelaste sõjaretk Liivimaale

Sulge

Pärast Madisepäeva lahingut sõjategevus katkes umbes pooleks aastaks. Alles 1218. aasta varakevadel võeti ette rüüsteretk Läänemaale, mille järel Läänemaa vanemad lubasid vastu võtta ristimise ja tasuda ristisõdijaile hinnust.

Rahu ning seniste kokkulepete kinnitamist käisid Riias taotlemas ka järvalaste saadikud. Vastuseks ristisõdijatele korraldasid saarlased omapoolse rüüsteretke Metsepoles ja Lēdurgas.

1218. aasta hilissuvel ilmus Liivimaale hoopis suurem pihkvalaste ja novgorodlaste vägi, mis lootis eestlastega liituda. Eestlaste ja venelaste omavahelised suhted olid aga jahenenud, sest venelased ei olnud Madisepäeva lahingu ajal kokkuleppe kohaselt kohale tulnud.

Rüüsteretkeks Rävalasse kokkukogutud sakslaste, liivlaste ning latgalite vägi oli nüüd sunnitud pöörduma Väikese Emajõe ümbruses asuvate venelaste vastu. Puide kandis peeti suurem lahing, kus sakslased suutsid ülekaaluka venelaste väe edasitungi korraks seisma panna. Sellest hoolimata laastasid venelased Sakala kaguosa ning liivlaste asualasid.

Lühikest aega piirati ka võndlaste linnust Võnnu Pähklimäel, mida vallutada ei õnnestunud. Kokkuvõttes võib ebaõnnestunuks tunnistada kogu Pihkva ja Novgorodi korraldatud sõjaretke.

Allikad: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990
Eesti ajaloo atlas. Tallinn: Avita, 2006.                                                                                                   
Allikas (pilt): A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg. Eesti ajalugu I, Avita 1997 lk 78