Olukord Liivimaal 1560. aasta sügiseks
03. september 1560
1560. aastaks oli olukord Liivimaal vägagi pingeline. Ivan Julma väesalgad olid enda kätte haaranud umbes pool Eestist, just selle aasta augustis olid venelased võitnud orduvägesid Härgmäe lahingus ja vallutanud Viljandi. Samuti asusid nad piirama Paidet.
Juba varem, 1559. aasta sügisel oli Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop Johann von Münchhausen oma valdused müünud Taanile ning sealsete alade valitsejaks sai kuningas Frederik II vend, hertsog Magnus. Magnus saabus Liivimaale 1560. aasta kevadel ning asus väga aktiivselt oma poliitilist mõju laiendama: ta haaras enda kätte Saaremaal ja Hiiumaal asunud orduvaldused, ostis Tallinna piiskopi ametikoha ja väitis, et ka viimane Tartu piiskop pärandas oma valdused talle. Magnus sattus tõsisesse konflikti orduga, kellega tal puhkesid koguni sõjalised kokkupõrked. Samas lootis hertsog venelastega rahus elada ning kroonik Johann Renneri andmetel uskusid seda ka paljud liivimaalased, kes oma varandusi Magnuse võimu all olevale Läänemaale viisid.
Kuid 2. või 3. septembril tungisid venelaste rüüstesalgad ka Läänemaale. Nende rüüstamise alla langes nõrgalt kindlustatud Vana-Pärnu linn, lisaks ka ümberkaudsed Läänemaa mõisad (Rääma ja Sauga). Renneri andmetel tapeti nii naisi kui ka lapsi, sakslasi kui ka talupoegi, lisaks saadi sealt ka suurt saaki, kuna suur osa heausksete liivimaalaste varandusest oli just Vana-Pärnusse kokku toodud. Uus-Pärnust tehti katse rüüstajaid Vana-Pärnust välja tõrjuda, aga see katse lõppes edutult.
Ivan Julma väesalgad jõudsid aga ka põhja poole, kus nad olevat põletanud kõik suuremad mõisad ja ka enamiku Haapsalu linnast. Ainult Lihula olevat pääsenud seetõttu, et sinna kogunes suur hulk kohalikke talupoegi. Renner räägib ka sellest, et ühes Kõrve-nimelises maakohas olevat kohalikud talupojad 50 venelast maha löönud ja üks talupoeg üksi tapnud koguni viis. Ilmselt ei vasta kõik tema ülestähendused sellistest kuuldustest siiski täielikult tõele.
Erinevalt kohalikest talupoegadest, keda Renner näib hindavat suhteliselt kõrgelt, käitus hertsog Magnus krooniku sõnul üpris abitult: hertsog viibis nimelt Läänemaal parajasti ühes pulmas ning sai venelaste rüüsteretkest teada alles viimasel hetkel, jõudes vaevu Saaremaale põgeneda. Paljud pulmalised olevatki aga venelaste kätte langenud.
Võib arvata, et see septembri alguse kiire ja venelastele edukas rüüsteretk murendas oluliselt kohalike valitsejate ja eriti hertsog Magnuse autoriteeti kohaliku rahva seas. Pealegi võisid venelaste rünnakuid kohati edukalt tõrjunud talupojad hakata rohkem uskuma ka iseenese jõusse. Seetõttu võis laiemalt hakata levima mõte, et parem oleks hakkama saada ilma sakslastest isandateta. Samuti esineb teateid, et talupoegi olevat oma isandate vastu üles ässitanud venelased. Renner mainibki, et Koonga mõisa olevat juba kohalikud talupojad ise maha põletanud.
Allikad: Andres Adamson. Hertsog Magnus: tema elu ja aeg. Tallinn, 2006.
Johann Renner. Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn, 1995; teine trükk 2006.
Herbert Ligi. Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558-1561. Tallinn, 1961. Lk-d 295-317.