Ajalooõpetuse roll noore Eesti venelase pilgu läbi

Forums » Ajalookäsitlus

Jaanus

19.12.2011 17:03:44

Originaalartikkel lehel http://www.or.ee/23099 

Ajalooõpetuse roll noore Eesti venelase pilgu läbi

24.10.11 | Ivan Lavrentjev


Kõne viiendal ajalooõpetajate kongressil - Ajalooõpetuse roll 21. sajandil. Korraldaja: Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts.

Lugupeetud ministrid ja parlamendi liikmed! Austatud koosviibijad!

Eelkõige tahaks rõhutada seda, et minu ettekanne kujutab endast olukorra analüüsi, mis on koostatud meedias ja teistes avalikes allikates kättesaadava materjali põhjal. Seega igaüks, tema teaduskraadist sõltumata, on võimeline sellega toime tulema.

Ajalooõpetus on lahutamatult seotud kooliga. Üks näitajatest on siin ajaloo eksami tegijate arv. Käesoleval aastal oli Eestis 100 sellist keskkooli, mille 5 või rohkem lõpetajat valisid ajalooeksami. Kokku sooritasid sel aastal eksamit 241 keskkoolis või samaväärses õppeasutuses, ehk keskmine ajalooeksami valinute näit on 42%. Eesti või segaõppekeelega gümnaasiumides tegi eksami 48%. Sega- või vene õppekeelega keskkoolides aga on sama tunnusarv 23%. Siin jõuan ma järeldusele, et venekeelsed abituriendid ei tunne suurt huvi ajaloo kui kooli õppeaine vastu.

Ajalooeksam koosneb kolmest plokist, millest üks on pühendatud Eesti ajaloole. Võib-olla see ongi paljude õpilaste jaoks tõrjuv: neil kas pole huvi Eesti ajaloo vastu või leidub erimeelsusi nn "ametliku" ajalooga. Põhimõtteliselt on Eesti ajaloos mitu sellist perioodi, millele võib läheneda teisiti, väiksemal määral kuuluvad nende hulka Eesti alade liitmine Vene keisririigiga Põhjasõja käigus ning ka Eesti taasiseseisvumine. Aga olulisemaks vaidluspunktiks on ikkagi II Maailmasõda, sh Eesti inkorporeerimine NSVL-i koosseisu ning sellele järgnenud massiküüditamised.

Vaatamata objektiivselt asja käsitlevale õpetajale, võib õpilase hoiak nendes küsimustes muutmatuks jääda. Hoiak, mille teket mõjutas perekond ja inforuum laiemas mõttes. Vaieldamatult nii õpilasi kui ka nende vanemaid mõjutab Vene meedia, mida ei saa kahjuks ajalooliste küsimuste käsitlemises erapooletuks pidada. Sama nenditakse ka Kaitsepolitsei aastaraamatus, öeldes et "kuna pronkssõdurit enam konfliktiallikana kasutada ei saa, püüab Venemaa leida uut ärritajat, millega toita müüti Nõukogude Liidust kui vabastajast ja okupatsioonidele osutatud vastupanust kui natsismi ilmingust". Mõjukama ajalooalase propaganda allikatena on välja toodud suurimad meediakanalid, mis on "keskvõimu otsese kontrolli all".

Okupatsiooni võib valusaks teemaks pidada veel ühe näite põhjal. Avatud Eesti Fond korraldas mullu projekti, mis võimaldas iga Eesti kooli õpilastel külastada Okupatsioonide muuseumi ning ka Tallinna üldse. Kokku võttis projektist osa 75 kooli, nendest vaid 2 olid vene õppekeelega gümnaasiumid. Projekti tutvustav info oli saadetud laiali ilma eranditeta.

USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) küsitluse kohaselt leiab 43% 16-29-aastastest siin elavatest vene noortest, et nii meedias kui eravestlustes tuleks lõpetada arutelud Nõukogude aja repressioonide teemal ja et nende jätkumine on kahjulik. Neile lisandub 28 protsenti vastanutest, kes leiavad, et taolised arutelud meie riiki ei kahjusta, kuid neist tuleks siiski loobuda. Uuringu tulemused näitavad, et repressioonide teemad on valusad.

Eesti-Soome mälukirjanik ja filmitegija Imbi Paju avaldas represseeritud inimestele pühendatud raamatu "Tõrjutud mälestused", mis on tõlgitud mitmesse sh vene keelde. Paju esineb pidevalt koolides ning raamatute presentatsioonidel, seda ka Ida-Virumaal. Minu palvel jagas ta oma kogemust. Imbi Paju nentis, et ta üritab ikka ühist keelt leida. „Ma ei lähe õpetama, lähen rääkima. Tähtis on see, et me suhtleks. Üritan leida kontakti inimliku lähenemise kaudu, näiteks noorte vanavanemate elulugude abil", lausis ta. Paju ütles, et probleemiks, seda eriti Narvas, on see, et inimesed on paiksed ning ei ole kaasatud. Aruteludesse oma piirkonnas suhtuvad nad ikkagi hea meelega. Tallinna noored on tema arvates aktiivsemad ja lääneliku silmaringiga, võrreldes ida-virumaalastega.

Minu arvates ajalooõpetust võiks rakendada mitte ainult tundide, vaid ka loengute, ekskursioonide, simulatsioonide ning teiste mitteformaalsete tegevuste abil. Kui on probleeme motivatsiooniga vene õppekeelega koolinoorte seas, siis võimalikuks lahenduseks oleks keskendumine nendele teemadele, mis on nendele „omad" ehk mis on seotud eesti venelastega.

Mingil määral soosivad vene noorte negatiivset suhtumist ajalooõpetusse eestlased ise. Seda näiteks rõhutades okupantide vene päritolu. Eestit okupeeris Nõukogude Liit, mitte Venemaa. Punaarmees on sõdinud inimesed, rahvusest sõltumata. Kremlist aga jälgis seda ja andis käske grusiin. Kõnekeeles kasutatav termin „vene aeg" on ebakorrektne ja mind isiklikult solvav. Mina olen vene rahvusest Eesti Vabariigi kodanik. Ja mina ei ole osalenud ei okupeerimises ega muus, mis tol ajal leidis aset Ida-Euroopas.

Loomulikult oleks rumal käsitleda venelase rolli Eesti ajaloos vaid okupandina. „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele" on venelased teiste hulgas kenasti mainitud. Venelased on sõdinud eestlastega koos Punaarmee vastu Vabadussõjas. Sellest nähtusest on sõjaalaloolane Igor Kopõtin kirjutanud põhjaliku raamatu, mis on nii eesti kui vene keeles saadaval. Hiljuti avaldas Tartu Ülikooli emeriitprofessor Sergei Isakov raamatu pealkirjaga „Vene emigratsiooni kultuur Eestis 1918-1940". Omaette uurimisobjektiks on Peipsi järve kandis elavad vanausulised, kelle kultuur on haruldane näide põlisvene kultuurist, mis on säilinud minimaalsete muutustega.

Venelaste ühiseid kokkupuuteid Eesti ajalooga positiivses kontekstis on palju. Peamine, et oleks soovi seda õppida ja õpetada.

Tänan tähelepanu eest!

 

  • 1