Ristisõdijate kujutamine Eesti ajaloos

Forums » Ajalookäsitlus

Jaanus

08.02.2010 12:19:10

Saime sellise kirja. Palusime küll kirja autoril endal seesame mõte siia foorumisse postitada, kuid paistab, et minupoolsest veenmisest ei ole selles osas kasu olnud. Kiri ise selline:

Ilus algus.

Paraku panin aga tähele taas seda, kuidas nõukogudeaegne ajuloputus on ka targemaid päid mõjutanud.
Ristisõdijad teevad meie maale rüüsteretki ja venelased teevad sõjakäike.
Rumal , rumal jutt, eriti kui vaadata, mis olid tagajärjed.
Mis parata, vaid eestlased kujutavad nii oma selle perioodi ajalugu.
Soomlased, norrakad, rootslased räägivad millestki muust, halamata, et metsik periood ja omavaheline võitlus oma rahva kildude vahel lõppes.

 

Mida probleemist arvate?

 

Terv!

Jaanus

 

Madis Maasing

08.02.2010 19:35:08 | Ristisõdijad ja teised 13. sajandil

Eesti 13. sajandi ajaloos on tõepoolest eelneva paari sajandi jooksul tõepoolest välja kujunenud kaks teineteisele vastanduvat vaatenurka: baltisakslaste nägemus ristisõdijatest ja teistest kui euroopaliku kultuuri toojatest barbaarsete paganarahvaste keskele, sellele vastandub aga eesti rahvusliku ajalookirjutuse nägemus sakslastest ja teistest ristisõdijatest kui võõrvallutajatest, kes röövisid Eestilt muistse vabaduse ja paiskasid eestlased õigusetusse olukorda.

Viimane ajalootõlgendus ei tekkinud sugugi aga mitte Nõukogude ajal, vaid juba 18. sajandi lõpul, kui valgustaja Garlieb Merkel sellises võtmes lätlaste ajalugu vaatles. Eestlaste poolt võeti nägemus muistsest kuldsest vabadusajast ja sellele järgnenud pimedast orjaööst üle ärkamisajal (Jakobsoni kuulsad isamaakõned), ajaloolased kohandasid seda oma kontseptsioonidesse esimese Eesti Vabariigi ajal ja Nõukogude ajal sellist vaatenurka lihtsalt võimendati, lisades sellele muidugi veel rõhutatud (vana-)venesõbralikkuse ja ristisõdijate igakülgse sõimamise.

Minu arusaamist mööda sakslaste ega teiste ristisõdijate otsest sõimamist ja lausnegatiivset kujutamist siinsetes tekstides ei kohta, kuigi muistseid eestlasi on ilmselt idealiseeritud, nende rüüsteretki kujutatud kindlasti positiivsemas võtmes ja sakslaste tegevust vastavalt negatiivsemana. Kuid see on siiski vana rahvuslik vaatenurk asjale ja mitte nõukogulik ajupesu. Siinne ülevaade tugineb Sulev Vahtre põhjalikul teosel "Muinasaja loojang Eestis", mis kindlasti nõukoguliku ajupesu võtmes kirjutatud ei ole, kuigi sellele võiks ehk tänapäeval heita teatavat rahvusromantismis kinniolemist (arvestades seda, mis ajal see ilmus (1990), pole see ka ime: oli ju käimas uus ärkamisaeg).

Usun, et ka see, et venelasi tundub kohati olevat kujutatud sakslastest positiivsemalt, tuleneb sellest, et venelased olid eestlastega mitmeid kordi liidus ja siis on nende retki vaadatud "meie" ehk eestlaste seisukohast positiivsetena. Pealegi ei ole siinne sõnastus päris selline, nagu eelolevast kirjast mulje jääb: isegi eestlased tegid rüüsteretki ja piinasid selle käigus jõhkralt surnuks ka latgalite pealiku Thalibaldi (http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=1982&layer=113#1982 eestlaste kolme maleva manööver).

Mis puutub soomlaste, rootslaste ja norrakate ajalookäsitlustesse ristimisest, siis tuleb ikkagi tõdeda ka seda, et ristiusk tuli neile teisiti kui eestlastele: rootslaste ja norrakate kuningad võtsid need vastu ise ja nende ühiskondlik korraldus seetõttu ei kadunud, Soome puhul toimus asi aga ilmselt rahumeelsemalt kui Eestis, maa allutati tunduvalt aeglasemalt ja pealegi pole Soome kohta ka niivõrd head allikat kui Henriku kroonika, mis vallutuse käiku üksikasjalikumalt kirjeldaks ehk aitaks kujundada kahte antagonistlikku vaenuleeri.

Kokkuvõtvalt: Histrodamuses on tõepoolest asjad ehk veidi kallutatud olekus, aga ilmselt on eesti rahvusliku traditsiooni poole kalduolek loomulikum kui ühtida baltisakslaste kultuuritoojaliku nägemusega, mis tõsi küll, tänapäeval omab suhteliselt suurt külgetõmmet seoses ühendatud Euroopaga. Kindlasti võiks ja isegi peaks vaatlema ristisõda Baltikumis neutraalsemalt kui seni üldiselt on tehtud, aga eesti ajaloolased ei ole veel ilmselt jõudnud sellega kuigivõrd tegeleda. Igal juhul tuleks minu meelest vältida ühe äärmuse asemel teise langemist.

Vabandan liiga pikaks veninud jutu pärast,

Madis

Last change: Madis Maasing 08.02.2010 19:38:15

Madis Maasing

08.02.2010 19:44:31 | Veel üks tähelepanek

Ja veel üks väike tähelepanek: mitte ainult eestlased ei ole vaadelnud relva jõul toimunud ristiusustamist rõhutatult negatiivsena: seda teevad võib-olla et isegi veelgi äärmuslikumalt lätlased (vt näiteks Uldis Germanis "Läti rahva elurada"). Ja kui muinaspreislased või lääneslaavi hõimud oleks tänapäevani säilinud, siis küllap kirjutaksid enam-vähem samasuguses võtmes ka nemad.

Ja et must valesti aru ei saadaks: kindlasti tõi Eesti ristisusustamine kaasa mitmeid positiivseid arenguid ja ma ei eita sugugi seda, et ristisõdijaid on liialt negatiivsetena näidatud, kuid eesti ajalookirjutuses, eriti selle populariseerivamas osas, on vast paratamatu, et me elame rohkem kaasa muinaseestlastele kui tulevastele baltisakslastele.

  • 1