Võidutööd - Täiskasvanute II koht

Forums » Histrodamus

Merilin Vihand

09.05.2012 15:04:24

Raadioamatörismi ajalugu Viljandimaal

                                                                                                                              

 

Raadioamatörismi kui harrastuse teke                                                           HELLAR LUIK

 

19. sajandi teaduse- ja tehnikarevolutsioon maailmas jõudis tasemeni, mis andis inimkonnale võimaluse alustada 20. sajandi alguses laialdast elektrienergia kasutamist. Koos sellega tekkis täiesti uus nähtus – elekter juhtmeteta ehk raadio. Telegraafi traatliinidega oldi juba harjutud, traadita informatsiooni edasiandmine oli üldsusele aga esialgu midagi müstilist, mis lisas senistele arusaamadele täiesti uue mõtlemise. Teema huviliste ring laienes kümnetes kordades. Tekkis uus mõiste – raadioamatöör. Eelkõige hakati katsetama ja nuputama, kuidas kuulata kuskilt kaugustest tulevaid signaale, saada teada nendes peituvat informatsiooni. Osa raadiohuvilisi katsetas ka ise raadiosaatjatega.  Teadlased ja riikide seadused tunnistasid siis kasutamiskõlblikuks pikad ja kesklained. Kõik lühemad kui 200 m raadiolained kui valitseva arvamuse kohaselt kasutud olid siis piiranguteta raadioamatööride kasutada ja katsetada. Enne I maailmasõda jõudis raadioamatööride arv maailmas  tuhandetesse. 

 

Eesti varajase perioodi raadioamatööride tegemistest on andmeid vähe säilinud. Esmakordselt tutvustati avalikkusele raadiovastuvõtjat  1921. aasta sügisel mitmes Eesti linnas, nende seas ka Viljandis. Esimesed ringhäälingu katsesaated Eestis tehti 11.mai 1924. Haapsalus.

18.detsember 1926. alustati regulaarse ringhäälingu saadete edastamist Tallinnas, Koplis.  Seisuga 01.jaanuar 1927. oli Eestis umbes 400 raadioabonenti. Sama kümnendi alguse võib lugeda ka laialdasema raadioamatörismi alguseks Eestis. Raadiolamp oli oma arenduses jõudnud tasemeni, mis tõi selle paljude huviliste kasutusse. Raadioalased teadmised  jõudsid siia peamiselt välismaiste, eelkõige saksamaa raadioalase kirjanduse kaudu. Esimene eestimaine ajakiri “Raadio” alustas ilmumist 17. aprillil 1926. Mõned raamatud, abistamaks raadiohuvilisi, olid ilmunud ka varem ( nt. “Elektrotehnika”  1912, “Raadioasjaarmastaja” 1924. jt. ) kuid perioodika ilmumisega loodi alus raadioalaste teadmiste laialdaseks levikuks. Esimene teadaolev amatöör-raadiosaatja  Eestis ehitati Pärnus  1924. aastal, kaks aastat hiljem jõuti sidekaugustega juba  väljapoole  Euroopat.  II maailmasõja alguseks oli Eestis ametlikult registreeritud üle 50 saateamatööri.  Enamus katsetajaid tegeles siiski raadiosignaalide vastuvõtjate ehitamisega.

Sõja ajal raadiohobi keelati  kõikides riikides, vene vägede okupatsiooni ajal üritati siin korjata elanikkonna käest kokku  kõik raadiovastuvõtjad, millest enamus anti siiski omanikele saksa võimu perioodi ajal tagasi.

Viljandimaa raadioamatööride tegevus oli kuni 1940. aastani üsna aktiivne ja laialdane kogu maakonna eri paikades.  Seda kajastab selle perioodi ajakirjade küsimuste-vastuste rubriik. Oli organiseeritud mitmeid raadiovastuvõtjatega tegelejate klubisid , kuid täpsemaid andmeid nende kohta kahjuks selle kirjutise autoril ei ole. On teada, et ametliku loaga saateamatööre siin enne sõda ei tegutsenud, loata saatekatseid olevat mõnede meenutuste kohaselt siiski  tehtud.

 

Mõistel “raadioamatörism “ uus tähendus.

 

II maailmasõja lõppemisel raadioamatööride tegevus maailmas järk-järgult taastus. Eestis oli vahetunud riigivõim,  raadiosaatjad kui välismaaga suhtlemise vahendid olid riigivõimu organite erilise kontrolli ja tähelepanu all.  1947. aastal alustasid sidepidamist  huvilised Tallinna raadioklubis, varsti ka Tartu raadioklubis. Kuigi nende klubide ülesanne oli eelkõige sõjaväe jaoks sidespetsialistide ettevalmistamine, toimis tegevus ka amatörismi alal. 

1956. aastal, kui üldine elu muutus veidi liberaalsemaks, hakkas jõudsalt  laienema ka raadioamatööride tegevus õle Eesti. Muutunud oli termini “raadioamatörism” tähendus. Enne sõda olid amatöörid kõik raadiohuvilised, kes midagi ehitasid või katsetasid. 50.-ndate keskel olid raadiovastuvõtjad kaubanduses vabalt saadavad rahvale enam-vähem taskukohase hinnaga ja nende iseehitamisega enam palju ei tegeldud. Raadioamatöörideks peetakse  sellest ajast alates eelkõige neid, kellede  tegevusmaaks olid  raadiosaatjad, nende  konstrueerimine ja sidepidamine, mitmesugused raadiospordialad. See määratlus kehtib tänapäevani. Nii ei käsitleta edaspidi siin ülevaates nende raadioala huviliste tegemisi, kellede hobiks on  mitmesuguste võimendite valmistamine, olmeelektroonika või raadio ja televisiooni  kaugvastuvõtt. Viljandimaa raadioamatörismi ajaloo kajastamine algab järgnevas ülevaates just selle hobi uuest määratlusest lähtuvalt.

 

Algus-aastad Viljandimaal.

Viljandimaale jõudis raadioamatörismi “pisik”  Tartu raadioklubi instruktori Heldur Reismann kaudu. (Pilt 1)  1958. aastal oli ta mitu kuud Viljandis ülesandega viia sõjakomissariaadi juures kutsealustele  läbi   radistide  ettevalmistuskursused koos morse õpetamisega.  Olles ise aktiivne raadioamatöör, otsis ta võimalusi selle hobi tutvustamiseks ja propageerimiseks. Siin oli äsja sõjaväest tulnud, autobaasi sidesõlmes töötav  noormees Helmut Pärna.  Nende koostöös jõuti selleni, et veel sama aasta suvel kogunes ligi paarikümneline grupp ja moodustati ühiskondlikul alusel tegutsev õppegrupp raadioamatörismiga tutvumiseks.  See oli ajajärk, kui maailma raadioamatöörid pidasid omavahel sidet kõige rohkem morse vahendusel. Esimesest õppegrupp siiski lõpuni koos ei püsinud, sidepidamisoskusteni keegi ei jõudnud.

 

Esimene katse raadioamatörismi huviliste leidmiseks ei olnud siiski täiesti tühja läinud. 5-6 tõsisemat huvilist panid aluse tulevasele raadioklubile. Nii moodustati 1958. aasta detsembrikuus  “ALMAVÜ rajoonikomitee juures asuv Viljandi Isetegevuslik Raadioklubi”. Klubi kasutusse saadi  ca 10 m2 tuba üsna südalinnas, Jakobsoni t. 14 majas. ( Pilt 2 ) Nagu nimetus ütleb, tugines  kogu tegevus klubiliikmete entusiasmile. Riigipiiridega raadiosignaale piirata ei saa, seepärast on raadiosaatjate kasutamine kogu maailmas seadustega täpselt määratletud. Siin riigis selleaegsete valitsevate seaduste kohaselt pidid raadioklubid olema seotud mingi riikliku asutusega.

 

Tegevus noores klubis oli tulemuslik,   13.aprillil 1959.a. saadi sideministeeriumi riiklikust elektriside inspektsioonist luba raadiosaatja ehitamise alustamiseks. Septembrikuu alguseks oli  väikene kahelambiline raadiosaatja (Pilt 3) valmis, saadi uus luba, nüüd juba  sidepidamise alustamiseks kutsungiga UR2KAH, raadiojaama töö eest vastutavana jaamaülem Helmut Pärna. Ikka ühiskondliku tegevuse alusel. Viljandi kõigi aegade esimene amatöör-raadioside  peeti 11.septembril 1959.a.  (Pilt 4)korrespondendiks  Tartu raadioklubi jaam UR2KAE ja operaatoriks Heldur, sama mees, kes raadioamatörismi Viljandisse oli toonud.  Seda päeva loeme Viljandi raadioamatörismi alguseks ja sünnipäevaks.

 

Edasine tegevus  raadioklubis arenes ja laienes jõudsalt. 12.novembri 1959.a. ilmus kohalikus ajalehes “Tee Kommunismile” kirjutis, milles vastalustanud raadioklubi uusi huvilisi kokku kutsus. Sama aasta lõpus algas uus morsekursus, mille järgmise aasta kevadel  lõpetas mitu noort, kelledest peagi said klubis aktiivsed sidepidajad. Esimese aasta lõpuks oli peetud 80 raadiosidet, side järjekorranumbriga 200. on jaamapäevikus 22.veebruaril 1960.

Raadiohuvilisi leidus siinkandis väljaspool Viljandi linna veel Abjas ja Mustlas. Sõja-järgses Eestis ilmus mitu eestikeelset raamatut, mis olid tulevastele raadioamatööridele oluliseks huvi tekitajaks ja teadmiste allikaks.  Mainiksin “Lühilaineamatööri teatmik “ 1949.a. ja   “Raadioamatööri käsiraamat”  1950.a. (kordustrükk 1956.) ning “Noor raadioamatöör”  1953.a.. Loetelu ei pikk, kuid need raamatud ning enne-sõjaaegne arvukas raadiot käsitlev kirjandus panid aluse terve raadioamatööride põlvkonna tekkeks nii Viljandis ja  üle Eesti.

 

Samal perioodil elas Abjas, mis selleaegse jaotuse järgi Viljandi rajooni ei kuulunud, noormees Endel Kärblane. Muu tegevuse kõrval oli ta tegev ka “Edu” kolhoosi raadiosõlmes. Raadiohuvi süvenes ja viis selleni, et kogunes mitmeid  huvilisi ning edaspidi  moodustati amatööride klubi Abja kultuurimaja juures . E.Kärblase eestvedamisel  alustas 60.-ndi alguses tööd amatöör-raadiojaam kutsungiga UR2KAP. Mitme-aastase aktiivse tegutsemise järel, kui paljud huvilised kooli lõpetamise järel olid Abjast ära  läinud, klubi tegevus  soikus. Isikliku raadiojaama kasutamise loa  olid aga saanud 6 huvilist ja jätkasid seda hobi oma iga-päeva elus. Mitmed Karksi-Nuia kanti elama asunud mehed  olid need, kes aitasid kaasa seal paljude uute  amatööride tekkel. Kärblane ise kolis Tihemetsa, kus töötas pikka aega sealse tehnikumi juures. Tema oma raadiojaama kutsung oli UR2BZ. Abja raadioklubi tegevuses on palju, mis vajaks veel täpsustamist. Kui kellelgi on sellekohast teavet, on see oodatud.

 

Viljandimaa kagupoolses osas Mustlas oli kohalike noorte raadiohuviliste eesotsas Heiki Palusaar, kelle isa Feliks oli tuntud tegija elektri ja side valdkonnas. Uuriti kirjandust, katsetati, ehitati valmis mitmeid aparaate. Klubilise tegevuseni ei jõutud, kuigi ehitati valmis ka raadiosaatja ja tehti saatekatseid “piraadina”. Kolmekesi jõuti isiklike raadiojaamade töölubadeni 1960. aastal.  Heiki kuulus edaspidi aastakümneid Viljandi juhtivate raadioamatööride tippu.

 

Kokkuvõtlikult, raadioamatörism oli tekkinud Viljandimaal sõltumatult kolmes eri kohas. Peagi said asjaosalised raadio vahendusel omavahel tuttavaks ja koondusid rajooni keskuses asuva  klubi juurde.

 

Esimesed kümme aastat raadioamatörismis.

Raadioamatöörid tunnevad üksteist enne-kõike raadiojaamade kutsungite kaudu. Sellepärast on edaspidi juttu tulevate nimede järgi lisatud ka tema raadiojaama kutsung. Nende algusosa on vastavuses riikidevahelise rahvusvahelise kokkuleppega, lõpu määrab iga riik oma sisemise regulatsiooniga. Nii algasid nt. NSVL  kutsungid tähega “U” või “R”, Eesti iseseisvumise taastamise järel muudetu kutsungid ja  algustähed on  “ES” vastavalt  juba 1927. aasta  Washingtoni konventsioonile. Viljandimaa amatööride kutsungite algus on alates 1990. aastast  “ES7” .

 

Raadioamatörismi edaspidine areng koondus Viljandisse. Esimestena said individuaalse amatöör-raadiojaama kutsungi siin Fellor Kass (UR2GT, 16.06.60.), järgnes Helmut Pärna (UR2HB, 07.07.1960.). Vaatamata isiklike raadiojaamade tekkele jäi ligi 10 aastaks määravaks eelkõige klubiline tegevus. Nii moodustati 07.12.59. H.Pärna ja Arne Allaste ( UR2LL, ES7LL ) eestvedamisel lisaks ALMAVÜ juures asuvale klubile  nende  töökohas autobaasis omaette klubi(UR2KBH). Autobaas oli sellel ajal suur asutus, kus töötajate arvu mõõdeti sadades. Sellel klubil oli oma tegevuse ajal registreeritud 37 liiget. Klubi tegevus oli aktiivne, seal korraldati Viljandimaa esimene  avalik näitus raadioamatööride tegevusest. Autobaasi klubi tegevus lakkas, kui autobaas ja bussipark lahutati eri kohtades asuvateks ettevõteteks. Paljud klubi liikmed  olid saanud oma isikliku raadiojaama loa olles edaspidi aastakümneid Viljandi raadioamatörismis aktiivsed tegijad.

Samasse ajajärku kuulub raadioklubi tegevus Õisu tehnikumi juures(UR2KAU), mille aitasid käivitada  Arne Allaste (UR2LL)  ja Toomas Tiks(UR2HU). Seal korraldati huvilistele morsekursus, aidati ehitada raadiojaam.  Kolme-aastase aktiivse tegutsemise järel, kui huvilised poisid kooli lõpetamise järel oma töökohtadele laiali läksid, raadiojaama tegevus lõppes.

 

Kaks järgnevat raadioklubi on aga etendanud selle harrastuse juures tähtsat osa aastakümneid.  Fellor Kass töötas  sideministeeriumi saatekeskuse Viiratsi raadiojaama loomisel selle ülemana. Selles asutuses töötas kümmekond radisti ja sealne põhiline “töökeel” oli morse kasutamisega. Raadioamatörismi huvi jõudis ka nendeni. Nii  alustas 02.03.1964 objekti juures tööd amatöörjaam UR2KAY. Aktiivne sidepidamine ja edukas võistlustel osalemine kestis seal mitu aastakümmet, esindati Viljandi võistkonda  NSVL meistrivõistlustel sidepidamises. Teataval määral saadi kasutada sealset tööstuslikku aparatuuri.

Viljandi Pioneeride maja juures, kus raadioringi juhendajaks oli Hellar Luik ( UR2FU, ES7FU ), alustas 23.02.1970. tööd klubijaam UK2RAX. Üle 30 aasta oli see koht, kus Viljandimaa noortel oli võimalus teha oma esimene samm selles raadioharrastuses. Tegeldi morse õppimisega, sidepidamisega. Aktiivselt esineti sidepidamisvõistlustel, ka “rebasejahiga”. See on spordiala, kus võistlejatel on vaja võimalikult kiiresti üles leida maastikule peidetud raadiojaamu. Sellel alal  oldi võistkondlikult paljukordne eesti noorte-meister ja siinsed noored moodustasid Eesti noortekoondise tuumiku kuni 1988. aastani, mil selle spordiala tegevus elukorralduste muutuste tõttu Eestis lõppes. Raadioringi tegevus lõpetati 2007. aastal.

 

Nüüd tagasi Viljandi põhilise, ALMAVÜ isetegevusliku raadioklubi juurde. Oma tekkest alates on see olnud keskne, koordineeriv koht, kus kõik huvilised kokku said, ühiste  ettevõtmiste  plaane kavandasid. Raadioklubil ei olnud palgalisi ametikohti ja nii oli nimetuses “isetegevuslik” kasutamine igati õigustatud. Selline seis jättis klubi kõrvale sellele ajale nii iseloomulikust “ülevalt” tulevatest  plaanidest ja kohustustest ning kõike sai teha oma parima  arusaama kohaselt. Ju oli see põhjuseks, miks kohalikku algatust ja pealehakkamist jätkus ning see on kandunud edasi kuni tänaseni.

14.-15. august 1964. korraldati Valmas siinsete amatööride eestvedamisel üle-eestiline  raadiamatööride esimene suvine kokkutulek, millest on alguse saanud käesoleval aastal 49. korrani jõudev traditsioon.

1969. aastal tähistas klubi oma 10. sünnipäeva. Oma kutsungit omavate amatööride arv oli tõusnud 18-ni. Selle puhul anti välja  Eesti esimene  raadioside diplom “Sakala”. (Pilt 5) Diplomi  saamise tingimuseks oli sidepidamine kümne erineva Viljandi rajooni raadioamatööriga. Diplomiavaldusi saabus 45.Tegemist oli esimese raadioasidede eest amatööridele antava diplomiga Eestis. Samalaadseid diplomeid  hakati edaspidi välja andma veel Tartu, Pärnu, Tallinna,  Jõgeva jt. Raadioklubide poolt.

Samasse perioodi jääb Eesti esimese “oma” sidepidamisvõistluse algatamine ja korraldamine – “GNST ULL auhinnavõistlus”. Tegemist oli üle-eestilise üritusega. Võistluste auhinnad saadi  sponsorluse korras rajooni suurimalt põllumajandusettevõttelt. Võitjatele anti kaunilt kujundatud  siidvimplid.(Pilt 6). Nii jõudis toetaja nimi võistluse ametlikku nimesse, mis tänapäeval on muutunud igapäevaseks.

 

Võistlussport  on see, mis osas raadioamatöörides suurt hasarti tekitab. Siinsed amatöörid on olnud selles osas läbi aegade edukad alates esimesest Eesti meistritiitlist  “rebasejahis” 1962. aastal. Tänaseks võidetud tiitleid ja edetabeli esikohti on väga arvukalt, eeldatavalt üle 100  ja neid kokku lugeda möödunud 50 aasta kohta pole võimalik.

Vale oleks  arusaam, nagu oleks raadio ainult poiste-meeste mängumaa. Viljandi esimene “NSVL meistersportlane” raadiospordis on Linda (Randmaa)Suurmets, saades  selle tiitli omanikuks  27.01.1965.a.

 

Raadioamatörismi edasine kulg Viljandimaal.

Igapäevase sidepidamise kõrval jätkus siin aktiivne ja tulemuslik võistlussport.(Pilt 7).

Sidepidajate suurim üle-maailmne  igaaastane võistlus on USA amatööride ajakirja “CQ”  poolt korraldatav  CQ-WW.  Võistluse väärikust tõstab selle 1948. aastast  algav ajalugu sisuliselt muutmata võistlusreeglitega.  Viljandi meeskond osales 1981. aastal selle morsetuuril võistluskutsungiga U2R. Esimest korda Eesti ajaloos esineti võistlusklassis, kus 48 tunni jooksul töötati sama-aegselt  kuuel eri lainealal. Võistlustel peeti üle 5000 raadioside. Tulemus üle 5 mln. punkti kui esimene selles võistlusklassis oli Eesti tipptulemus ja see püsis ligi 20 aastat, kuni arvutite kasutuseletulekuni ka sidepidamisspordis.

 

Murrangulised  aastad eelmise sajandi lõpukümnendil kajastusid ka meie raadioamatööride elus. Sõjajärgsel perioodil kasutusel olnud kutsungite algus “RR2” või “UR2” muudeti ja kasutusele tulid uuesti Eesti rahvusvaheline  tunnus “ES”. See toimus juba 01.jaanuarist 1990. siis veel Moskva loal. Sellele eelnenud aastal arutati Eesti Raadiospordi föderatsioonis rajoonide esindajate osavõtul, kuidas UR2 kutsungilt ES kasutamisele üle minna. Ühiselt otsustati Eestimaal moodustada 9 piirkonda  erinevate kutsunginumbritega. Nii sai Viljandi omale ES7, meie lähinaabrid  on näiteks Pärnu ES8, Valga-Võru-Põlva ES6.

Organisatsiooniliselt nimetati 25.06.90. ALMAVÜ (armee, lennuväe ja mereväe abistamise vabatahtlik ühing) allüksused Tehnika-ja Spordiliidu klubideks, vastavalt ka Viljandi raadioklubi katusorganisatsioon.  Tajudes, et sellel eelmise võimu jäänukil pikka eluiga ilmselt ei ole, otsustas osa Viljandi raadioamatööre moodustada uue klubi. Nii sündis 03. märtsil 1991. mittetulundusühing Viljandi Raadioklubi.(Pilt 8). Põhikiri registreeriti 14.mail samal aastal , klubi juhatuse esimees asutamisest kuni tänaseni on Hellar Luik (ES7FU). Endine ALMAVÜ-aegadest  isetegevuslik raadioklubi tegutses paralleelselt uue klubiga mõned aastad, hääbus aga siis kuidagi märkamatult. Raadioamatörismi olemus aga oluliselt muutunud ei ole. Hobikaaslaste omavaheline suhtlemine, raadiotehnilised teemad   ja sportlik sidepidamine – need märksõnad iseloomustavad  seda tegevust ka täna. Erinevus on ainult selles, et enam ei otsusta raadioamatööri tegevusloa saamist riigi julgeolekuorgan, piisab vastava kvalifikatsiooni omandamisest. Enam ei ole oma raadiojaama loa omanikul  riiklikku kohustust olla kohaliku raadioklubi liige.  Viljandimaal  on praegu 37 kutsungiga  raadiojaama, 24 neist on ka raadioklubi liikmed.

 

05.detsembril 2009. tähistati Viljandi raadioamatörismi 50-ne tegevusaasta juubelit. Kogunes üle 60 siinse eluga seotud amatööri ja nende pereliikme, kodus ühe poole innukas  hobitegevus eeldab ikka abikaasa mõistvat suhtumist.(Pilt 9).

 

Esitatud ajaloo ülevaade on  keskendunud raadioklubidele ja ühistegevusele. Samas on siinse raadioamatörismi suuremad saavutused ja võidud olnud just paljude amatööride individuaalse töö ja pingutuse vili. Möödunud perioodil on Viljandimaal olnud veidi üle 100 kutsungiga raadioamatööri. Vähemalt kolmandik nendest vääriks oma tegevuse ja saavutuste jäädvustamiseks eraldi kirjutisi. Seetõttu ei peeta siinkohal teiste suhtes õiglaseks nende seast teha valikuid või kedagi eriti esile tõsta. Jõudu-mööda katsub edaspidi seda teha ES7Club interneti  lehekülg.

 

Lõpetuseks

Lugenud läbi selle ajaloolise ülevaate, on paljudel kindlasti küsimus, et mida need raadioamatöörid siis ikkagi teevad. Järgnevalt mõned seda hobi iseloomustavad valdkonnad

 

  - Suhtlemine  ühiste huvidega inimeste vahel – sidepidamine.  Enam kasutatav sidepidamise liik on morse kasutamine. Nõrkade, kaugete signaalide korral on see hea moodus ka häirete rikkas olukorras. Kasutatakse palju rahvusvahelisi lühendeid, nii ei ole  keeleprobleemid eriti algajatele määravad.

   - Mikrofoniside kui tavaline kõne on kõige mugavam suhtlusviis. Vaja vaid leida mõlemale operaatorile arusaadav ühine keel. Väga paljud  raadioamatöörid üle maailma oskavad suhtlemiseks vajalikul määral inglise keelt.

  - Digiside,  kus suhtlusvahendiks on arvuti. Sellese jaotusse kuulub ka amatöör-televisioon. Tänapäevase arvutiside eelkäija oli teletaibiside, kus trükiti ja loeti paberile kirjutatud tekste. Peetakse eraldi võistlusi selles sideliigis.

  - Kitsamalt piiritledes võiks eristada kaugete maadega sidepüüdlusi, väga väikese saatevõimsuse kasutamist . Peetakse vastavaid edetabeleid.

  - Erinevate tehniliste lahenduste  katsetamine. Omatehtud aparatuuri kasutamisvõimaluste katsetamine. Raadiolainete levimise võimaluste uurimine, maakera erinevate punktidega saab sidet ainult teataval aasta- ja kellaajal sõltuvalt kasutatavast lainepikkusest. Noorena alustatud raadio-elekrtoonika harrastus ja omandatud teadmised on paljudele olnud määravaks tulevase elukutse valikul.

  - Raadiosport, sport nagu ikka. Diplomid, auhinnad.  Püütakse teatava aja jooksul saata võimalikult palju raadioühendusi. Sidekiirused 100 ja enam erinevat raadioühendust tunnis ei ole haruldus.  Võistluste pikkus paarist tunnist kuni kahe ööpäevani.

  - “Raadiorebasejaht” on sarnane orienteerumisega, eesmärgiks on kiiresti leida maastikule peidetud raadiojaaade asukoht.

   - Morse kiirusvõistlused – kes suudab vigadeta vastu võtta kiiremat saadet.

   - Raadioamatöörid vahetavad omavahel peetud sidede kinnituseks nn. QSL-kaarte. Üleilmne kaartivahetus toimub valdavalt rahvuslike raadioklubide vahendusel. Nende, tihti kena kujundusega kaartide kogumine on paljudele selle hobi juurde kuuluvaks stiimuliks.

 

Selle ülevaate eesmärgiks on jäädvustada ühe vähedokumenteeritud tegevuse ajalugu. Vähedokumenteeritud seetõttu, et tegemist ei olnud siin riiklikult ellukutsutud tegevustega. Asja-armastajad oma ettevõtmisi väga täpselt ei kipu dokumenteerima, neile on tähtsam tegevus ise. Siin esitatud kuupäevad on aga leitud  säilinud dokumentidest.

 Hea on  tõdeda, et ka suhteliselt karmilt reguleeritud ühiskonnas oli võimalik palju meeldivat korda saata, kui leidus tõsiseid huvilisi. Tegutsemise tulemuslikkus on põhiliselt  määratud tegijate leidlikkuse ja entusiasmiga, sõltumata oluliselt välisest materiaalsest toetusest. Selle näitena on ajaloo ülevaate juurde lisatud kahe amatööri  meenutused oma hobi algusest nii, nagu nad ise seda kirjeldasid.

 

Käesoleva ajaloolise ülevaate lõppu tahaksin lisada, et selle aastatuhande alguses toimunud tormiline infotehnoloogia areng ja interneti võimaluste paljusus ei ole raadioamatööride innukust  kahandanud. Eesti raadioamatööride arv on aastakümneid püsinud 500-600 vahel, Viljandimaal 40 lähedal.

 

Hellar Luik

 

 

Kasutatud materjalid:

  1. Ajakirjade “Raadio” ja  “Raadioleht” enne-sõjaaegsed numbrid
  2. Raadiojaama UR2KAH päevik
  3. Viljandi Raadioklubis olevad ajaloomaterjalid ja -dokumendid
  4. Autori poolt tehtud  ajalooteemaliste jutuajamiste salvestused klubiga seotud inimestega
  5. Viljandi Raadioklubi fotokogu
  6. Autori poolt tehtud fotod

 

 

 

Arne Allaste meenutab.

 

Meenutusi.

 

Minu esimene kokkupuude raadioga oli 1939.a. kui kadunud isa ostis raadio. Olin siis viiene. See raadio oli nii põnev asi, et lausa kiskus seda torkima. Selle eest sain mitu korda tagumise numbrilaua alumisele servale peene kasevitsapliiatsi hoiatusi. Mäletan, raadio oli patareidel, viie lambiga.

 

Oli vist 1943.a. Kolasime poistega metsas ja leidsime ühe suure raadio. Sel ajal olid raadiod keelatud. Tuli ise ära anda või võeti ära. See raadio oli võrgutoiteline(?), ilmselt linnast toodud, meie kandis elektrit ei olnud. Õngitsesin sealt taskunoa abil kaks pooli ja skaalapirni, rohkem võtta ei osanud. Sel ajal ilmus ka mingi tehnikaajakiri, millest sain idee ehitada patareidel töötav uksekell. Mähkisin kella magnetpooli, jalgratta kella kuljuse kasutasin ka ära ja hakkaski tööle. See andis kõva tõuke edaspidiseks tegevuseks.

 

Elu oli segane ja järjest hullemaks läks, kuni 1949.a. anti “tuusik” Siberisse. Alguses esimesel suvel kolasime seal niisama ringi. Keset küla oli sepikoda. Oli, mida vaadata, polnud selliseid riistu enne näinud. Kui sepaga juba tuttavaks sain, kauplesin tema käest ühe vana autogeneraatori, millest sain hulga 1 mm traati. Tekkis mõte hakata ehitama detektorvastuvõtjat. Kristalliks sai kasutatus ziletitera ja pliiatsit. Probleeme oli kõrvaklappidega, aga mõne aja pärast ikkagi kuidagi sain. Raadio hakkas tööle, palju probleeme oli aga selle kristalli punkti otsimisega. Kuulda oli 3-4 jaama.

 

Elektriga puutusin kokku sama aasta sügisel. Hakati elektrifitseerime farmi ja koos sellega veeti pikk liin läbi küla, millest igasse onni/majja veeti litsega haru. Toodi kohale uus elektrijaam, ehitati mätastest onn ümber. Elektrijaam oli kuumpea mootoriga, 6,5 kW. Üle 40 W pirni ei lubatud kasutada. Elektrijaam pidi töötama kell 4 – 9 ja 16 – 21 nii, kuidas karjalaudas vaja. Olin igapäevane külaline ja abimees selles elektri-onnis, praktiliselt teine töötaja, kuid ilma palgata. Põhimees oli endine laevamehaanik. Oli hea õpetaja, kui midagi küsisin või uurisin. Lubas mul kõike töid teha, eriti kui ta kaine ei olnud. Vahest tuli küla partorg ja ajas mu sõimuga minema, et alaealine tatikas ei tohi elektrivärgi juures olla, pealegi rahvavaenlase laps. Mina ei teinud sellest suurt välja, kui ära läks, olin tagasi.

Nii käis see paar – kolm kuud. Siis käis kõva kärakas, tulelont lendas generaatorist välja ja elekter kadus. Vanamees võttis generaatori katte maha,  “vsio kotovo, skarel  k tsortu” !

Mõõdus mitu nädalat, nii ta seal seisis. Läksin ühel päeval sinna vaatama, uks oli praokil, lund täis tuisanud. Rookisin lume välja. Puhastasin tahmast ja lõpuks näen, et ühes isoleertorus, mis harjahoidjaid korpusest isoleerib, on auk sisse põlenud. Võib-olla ongi see viga, millest pahandus tuli.

Panin leeklambi põlema, et käsi soojendada, ilm oli külm, raud kippus käe külge jääma.

Nihutasin isoleertoru harjahoidjal edasi, et seda korpusest uuesti isoleerida,  pikkust jätkus. Nüüd tuli kiusatus peale jaam käima ajada. Ehk läheb ?

Põksuva südamega soojendasin leeklambiga mootori soojaks, nagu peab, lõin pumbast naftat peale ja proovisin hoorattast tõmmata. Aga musklid jäid lahjaks. Käivitus küll, aga edasi-tagasi, mis on kuumpeamootorile tavaline. Nii kordus see mitu korda, juba kippus nutt kurku! Südametäiega lõin käega kütusepumbale, käis kõva tümps ja läks käima. Jäin jõllitama, kas elekter tuli, aga selle asemel tuli mu “hea sõber” partorg ja viskas mu uksest välja. Tahtis siis mootorit seisma panna, aga ei osanud. Siis tuli ukse taha ja käratas, et paneks mootori seisma. Alles nüüd märkasin, et jõujaam töötab tagurpidi.

“Sõber” partorg tiris mu farmi kontorisse juhataja juurde, ütles et tõi huligaani siia. Juhataja oli rahulik mees, kuulas ära ja ütles, et vaatame, mis seal huligaanitseti. Läksime tagasi, käskis jõujaama käima panna. Kordus eelmine lugu, aga sain “nipi”

kätte ja lõin õigel ajal pumbale .Elekter tuli. Lõppes sellega, et uks pandi kinni ja mind saadeti koju.

Möödusid mõned päevad. Farmijuhataja küsis, kas olen nõus elektrijaamas töötama. Nõustusin muidugi.

1953.a. leidsin ühest teisest külast mingi vana raadio. Käisin raamatukogus raadioajakirju lugemas, minul omal neid tellida ei lubatud. Leidsin mingi kahelambilise skeemi. Hakkasin ehitama. Oli suur reproduktor nagu papist pesukauss, reguleerimiskruvi keskel. Pika pusimise peale hakkas kogu see süsteem tööle, käis pikklainel.

 

1958.a. lõppes “Siberi tuusik”. Tagasi tulles ehitasin “Ural 47” järgi oma esimese raadio Eestimaal .Autobaasis töötades otsis mind Helmut Pärna (UR2HB) ja kutsus ALMAVÜ raadioringi, millest tekkis raadioklubi.

1960.a. sooritasin morseeksami, samal aastal sain kuuldejaama kutsungi UR2-22822 ja tegelesin SWL-ina (1) väga aktiivselt, diplomid P-ZMT , RADM ,  jt. Samal aastal hakkasin taotlema ULL kutsungit. See ei läinud aga lihtsalt, kolm korda pidin täitma paberite paki. Olin ju ikka rahvavaenlane. Lõpuks anti, kutsung tuli UR2RLL , oli 06.juuni 1961.a. Siit algas tõeline raadioamatörism. UR2LL kutsung tuli mulle   1963.a. talvel…

 

1999.a.

 

Koostaja märkus:

(1)   SWL tähistab rahvusvaheliselt ametlikku kuuldeamatööri, kellel ei ole saatja omamise õigust. Muus osas on nad võrdsed teiste amatööridega, võistlustel on kuulajatele eraldi  klass, saadetakse kuuldejaama QSL-kaarte jms.

 

 

Hellar Luik meenutab.

 

            Kuidas  jõudsin  U R 2 F U–ni  ja  mis  sai  edasi  .      Kirjapanek alustatud 1997.a

 

     Kõik algas elektrist, õigemini selle puudumisest. Oli sõjajärgne periood. Hommikuti ja õhtuti lülitati Viljandis meie elamukvartalitest elekter välja, sest seda lihtsalt kõigile ei jätkunud. Rahvas kutsus seda “pimendamine” , ilmselt  sõjaajast levinud termin. Kodudes oli  valguseallikaks enamasti petrooleumilamp - “tattnina” , nagu seda kutsuti. Meil kodus Meeme tänaval  oli ka puukuurist kohandatud loomalaut, selles lehm ja siga ning  seepärast oli  loomade talitamisel   kasutusel   patareiga taskulamp. Vanad taskulambipatareid, mõni taskulambipirn ja lapikpatareiga uksekell olid  esimesteks mänguasjadeks, mis ilmselt tõsist huvi pakkusid. Ega sõjajärgsel perioodil tänapäevases mõistes mänguasju mul ei olnudki. Isa-ema meenutuse kohaselt üllatas nende poeg neid sellega, et oli  suurele isa tehtud puust autole monteerinud uksekella nupuga lülitatava valgustuse. See kõik pidi olema enne 1949.a. sest siis viidi  isa  “ Siberisse”, täpsemalt kuskile Komi ja Arhangelski  vahele.  1953.a ta amnesteeriti ja tuli  vangilaagrist koju tagasi.

 

1955.a. ilmus raamat “Amatöörelektrik” . Selle sisu ja seal leiduvad ehituskirjeldused kutsusid tegutsema. Mäletan, et valmistasin raamatu õpetuse ja arvutuste järgi  mingi transformaatori, aga see ei tahtnud patareiga toitmisel kuidagi töötada. Veidi hiljem tegi keegi isa tuttav mulle selgeks, et alalisvoolu ei saa transformeerida… Sama raamatu järgi tehtud takistuste-mahtuvuste mõõtja töötas aga korralikult ja  oli veel hiljuti alles.

 

Aasta 1956. ilmus raamat “Noor raadioamatöör”. Selles sisalduv andis tarkusi paljude aastate tegemisteks. Omakandi poiss Enno Öövel, kes oli paar – kolm aastat minust vanem, oli selle raamatu järgi teinud kahelambilise vastuvõtja, mille töötamist  ta demonstreeris. Tekkis kange tahtmine sama järele teha. Temast  minu raadiotegemise kaaslast siiski ei saanut, sest teda tõmbas palju rohkem mudellend jms. millega ta ka edasises elus päris kaugele jõudis. Minu esimene töötav raadiovastuvõtja  eeltoodud raamatu järgi oli võrgutoiteline  3+1 lambiline otsevastuvõtja. Osad nokitsemiseks olid  pärit  paljudest raadioaparaatidest, mida naabrid tehnikahuvilisele poisile lammutamiseks tõid. Kogu selle perioodi tegi raskeks asjaolu, et tutvusringis ei olnud kedagi, kes raadioasjanduses mingit nõu või õpetust oleks osanud anda, ka mehhaanikust isa mitte, Kogu tarkus pidi tulema raamatute ja oma vigadest õppimise abil. Ega lähikondlased ka suurt aru saanud, mida seal nokitsesin. Mäletan, kui  3+1  esimest korda töötama hakkas, seejuures ka valjuhääldist päris korralikku häält tuli, kutsusin kuulama kõrvalelava tädi. Tema üllatus oli igatahes päris suur ja ta andis mulle mõned rublad, et saaksin osta midagi, mis aparaadi juures edaspidi vajalik võiks olla. Olin siis 13. aastane.

 

Järgmise tarkuseallikana jõudis 04.juuli 58.a. minuni A.Isotamme  “Raadioamatööri käsiraamat”  1958. Samal perioodil oli Tääksi koolist linna  II Keskkooli 8. klassi tulnud Vello Oja, kellega  koos oli raadiotehnika avastamine tunduvalt tulemusrikkam. Muide, V.Oja oli edaspidi esimene sidepidamiseni jõudnud Viljandi raadioklubi  morse-kursuste  lõpetaja ja hilisem UR2 22816 kutsungiga SWL,  Viljandi päevil enne Tartu Ülikooli astumist Viljandi raadioklubi väga aktiivne sidepidaja. Koos Velloga  tegime mitmeid aparaate, nende hulgas ka 6II3C lambiga raadiosaatja, mille ülesandeks oli kirjutuslaua klaasi peal väike juhtmeteta laualamp põlema panna. Saatja raamantenn asetses kirjutuslaua kattepaberi ja -klaasi all. Nii oli laua peal juhtmeta töötav  laualamp kõigile suureks mõistatuseks.

 

12.novembri 1959.a. ilmus kohalikus ajalehes “Tee Kommunismile” kuulutus, millega raadioklubi asjahuvilisi kokku kutsus. Järgmisel teisipäeval (17.nov.1959. ) kogunes peale minu  hulk poisse, nende seas Toomas Tiks, hilisem  UR2 22820, UR2RHU , …HU . Raadioklubi algusest on säilinud minule välja  kirjutatud liikmepilet nr.8  R.Kikas allakirjaga, välja antud 25.okt.1959.a.  Raadioklubis algasid morse õppimise  kursused, mis küll enne lõppu kippusid laiali valguma. Ometigi tulid sealt klubile uued sidepidajad. UR2KAH päeviku  kohaselt  pidasid  kursuslased oma  esimese  QSO :  Vello Oja   01. 03. 1960. , Hellar Luik   10.03.60.  Korrespondendiks oli SP5SM, side toimus 80m  CW-l. See oli klubi 241.QSO. Kursuste läbiviija oli Helmut Pärna, UR2HB .

 

Enne seda, vist 1959.a. suvel oli mul ja koolivend T.Tiks´il Isotamme raamatu abil valmis tehtud  40 m lainealas töötav AM-saatja, millega vähemalt korra Meeme tänavalt sai peetud prooviside Tartu t.4  (Toomas Tiksi elukoht). Mingit luba selleks muidugi ei olnud ja eriti palju proovida  ei julgenud . Olid sellised ajad… Vastuvõtjaks oli iseehitatud ringhäälingu vastuvõtja, tehtud tööstusliku  “Baltika” skeemi  põhjal. Sel perioodil oli raadioosi ja mõningaid tööstusliku toodangu sõlmi juba poes müüa. Vahel tuli nende ostmiseks jalgrattaga Tartus käia. See polnud aga eriti suur probleem,  kolm tundi sinna, ostad mõned takistid-kondensaatorid ja veel kolm tundi ning oled kodus tagasi.

Oma osa raadioala teadmiste juurdesaamiseks andis töötamine 1958.a. suvisel koolivaheajal raadioparandustöökojas, mis asus Tartu t. piimapoe vastas majas, kus praegu on lilleäri. Koolipoisina sain seal peale taskuraha ka  hea praktika , eriti rikkis aparaadi vea otsimisel. Parandamine ise oli juba lihtsam. Tuli aga teha ka sellist tööd nagu trafode kerimine, valjuhääldi  võnkepooli  kerimine, mis oli üsna üksluine, aga nõudis väga täpset tööd. Käsitsi keritud mähised pidid olema sama tihedad kui endised masinaga keritud. Kokku käis  suve jooksul minu töölaualt läbi 70-80  aparaati. Raha tehtud töö eest maksti tükitöö alusel. Transistor oli siis veel siinkandis tundmatu.

 

Isiklik raadioamatööri tee algas kuuldeamatöörina UR2 22815, milline luba vormistati

02 . märts 1960.a. Välja saadetud  SWL  kaartidele  saabus  umbes  sadakond vastuskaarti, milledest muist on ka praegu alles. Esimese amatöörside oma elus pidasin klubijaamast UR2KAH`st,  10.märtsil 1960. korrespondendiks SP5SM Poolast, see oli 80m laineala  morse-side.

 

Esimese isikliku ULL amatöörjaama UR2RHV tööluba tuli 26.dets.1960. (Fellori, ES7GT andmetel) . Üks esimesi oma kutsungiga peetud sidesid oli 22 . 03. 1961.a. 28 MHz AM fone  side  Fellor Kassiga, sel ajal  UR2GT. Vastuvõtja oli vene sõjaväe  A-7-A  ja omatehtud saatjaks  6II6C+6II3C ning anoodmodulaator 6II3C drosseliga. Antenniks mingi traat. Sellest perioodist raadiojaama päevik ja QSL´id säilinud ei ole, va. side UR2GT-ga. Korralikku QSL-kaarti UR2RHV´l kunagi olnud ei olegi .

 

Klubijaamas omandatud morse tõmbas  rohkem. Sügisel 1961.a. tuli mulle uus tööluba lühilaineõigustega UR2FU jaamale . Tallinna  Polütehnilises  Instituudis õppimise tõttu elasin  1961.a.  sügisest Tallinnas. Käisin ise elektriside inspektsioonis oma pabereid sisse viimas, kui UR2RHV jaamaluba lühilainele ümber vormistasin. Seal tegeles pikka aega amatööridega Filopovskaja  nimeline naisterahvas, võttis lahkelt jutule ja andis võimaluse mingis sinakate lehtedega kontorikaustikus kirjas olevate vabade kutsungite seast ise valida. Selle aja üldiste reeglite järgi oleks lühilainejaama loaks tulnud eelmise ULL-kutsungi lõpuosa ilma “R” täheta, seega oleks uueks kutsungiks saanud UR2HV,mis aga CW operaatori jaoks on üsna vilets kombinatsioon. Nii valisingi vabade variantide seast omale UR2FU , oli ilus, veidi sümmeetriline ja morse  jaoks igati mõnus kutsung .

1962. aasta suvevaheajal , tuginedes eelmiste aastate klubis saadud tarkusele, ehitasin omale juba korralikuma morse saatja. TPI Mustamäe ühiselamu katusele panin 2   6m kõrgust  raudtorumasti ja nende vahele Windom antenni, vastuvõtjaks oli patareilampidel ( 16 tk. ) venemaine “Burga” . 40 ja 20 m lainealal tuli CW sidet päris kenasti. Raadioamatööri “pisik” oli selleks ajaks mu lõplikult vallutanud.

Ühiselamu toast  408. pidasin  suvel-sügisel kõik oma sided, siis aga tekkis side TPI raadioklubi tegelastega UR2FR, UR2MG ja klubile anti sama maja teises tiivas tuba nr 521  5. korrusel, koridori alguses.  Edasine tegevus toimus juba seal.

TPI lõpetamise järel 1967. tulin Viljandisse tagasi ja raadiohobi jätkus endise hooga.

 

 Esimese Viljandi-perioodi lõppu kuulub ka tutvumine “rebasejahiga” . Toimusid II Eesti esivõistlused sellel alal . Siin pandi kokku Viljandi esindust ja kutsuti ka mind. Õiget ettekujutust sellest alast ei olnud siin eriti kellelgi, mulle anti jooksmiseks  üks  meie meeste poolt tehtud vastuvõtja, magnetantenniga, kuid ilma vardata. Peilingud andsid kaks vastassuunda. Minu stardikoht oli võistlejaterea teises pooles, stardikoridore  ei tuntud, võisid  stardist minna, kuhu tahad. Kõik eelstartijad läksid esimese mehe järgi, nii minagi. Hea jooksumehena jooksin nii, et varsti  “rebaseid”  enam üldse ei kuulnud ning taipasin, et olin läinud  vales suunas. Jooksin tagasi läbi stardi ja kuulsin  Aadi (Eesti selleaegne “rebasejahi” eestvedaja) kommentaari: “Esimene loll tuli tagasi…” .Lõppes asi sellega, et kontrollaja lõpuks olin esimene, kes teise “rebasesse” asukohta jõudis. Sellel ajal olid  “rebastes” alati ka kohtunik ja morseoperaator. Nii  küsiti sealt   kohtunikelt võistlusteks lisaaega. Rajal olnud kõik kolm “rebast” suutsin startijate 15 - 20  mehelisest kambast ainsana  läbida. Kuidas ülejäänud võistlejad tagasi tulid või kokku otsiti, ei mäleta. Esimene Eesti meistritiitel oli võidetud!  See toimus   30.07.1962.a. Võisteldi 80 m lainealal. Samas toimus ka radistide mitmevõistlus. Tuli orienteeruda metsas, jookstes seljakotiga, milles raskuseks liiv ja jõuda raadiojaamadeni(olid RBM - id) ning vahetada morses võistkonnasiseseid raadiogramme. Viljandi  võistkond, koosseisus Randmaa, Luik, Tiks  sai III koha . (vt. ka “Tee Kommunismile” nr.36 4.aug.1962 )

Lampidel töötava “rebasejahi”  vastuvõtjaga  oli  mõnikord ka probleeme, vahel  kippus  80 - 100 V anoodpinge läbi higiste kõrvaklappide või vöörihma küljes olevalt toiteallikalt “särtsu” andma, vastuvõtja lampide kütteks oli vaja tagavara patarei kaasa võtta jne.

 

Nii kulgenud raadiohobi on inimese haaranud lõplikult ja pöördumatult.

 

Ühest erilisest üritusest räägiks veel.

Brasiilia – Viljandi maavõistlus amatöörsides.

Just nii nimetasime ürituse, mille algatajaks oli Eesti juurtega Brasiilia raadioamatöör ja aktivist Ernst Grimm, PP5AS,   siin-poolseks lükkajaks mina. Üritus toimus 29.04. – 05.05. 1990. Ülesanne oli pidada etteantud ajavahemikul võimalikult palju raadiosidesid Viljandi ja Brasiilia amatööride vahel, kordusside võis samade meeste vahel toimuda erinevatel lainealadel.

Mul õnnestus pidada 73 sidet 60 erineva Brasiilia jaamaga, mis andis  Viljandipoolse võitja tiitli.

 

Hellar Luik, ES7FU, raadioamatöör tänaseni

Viljandi, 2012.

 

 

 

Heldur Reismann (paremal) ja H.Luik (vasakul) kokkusaamisel raadioamatörismi 50. aastapäeva üritusel

 

 

 

 

 

 

 

 

Maja, kus toimus Viljandi raadioklubi asutamine ja ja alustas tööd  1. raadiosaatja

 

 

 

Klubis valminud esimene raadiosaatja, millega peeti side Tartu raadioklubiga

 

 

Sissekanne raadiojaama päevikus Viljandimaa esimese amatöörside kohta

 

 

Eesti esimene amatöör-raadioside diplom “ Sakala “

Eesti esimestel raadioside võistlustel autasustati paremaid mitmel aastatel siidist vimplitega

Raadiospordis kulub tulemuste selgitamiseks sageli rohkem kui pool aastat. Nii antakse auhinnad traditsiooniliselt üle järgmise aasta suvisel kokkutulekul. Keskel Viljandi maa parimaid raadiosportlasi Kristjan Kass (ES7GM) 2006. aastal peale autasustamist

 

 

Viljandi Raadioklubi embleem

 

 

Juubeliüritusest osavõtjad ühispildil

 

 

 

 

 

Last change: Merilin Vihand 09.05.2012 22:58:43

  • 1