Ajakirjandus Nõukogude perioodi teisel poolel

Sulge


1970. aastal oli Eestis ilmumas 43 ajalehte, millest 31 olid eestikeelsed, ülejäänud venekeelsed. Ajakirjade, bülletäänide ja muude ajakirja tüüpi väljaannete arv oli samal aastal 149, neist eesti keeles 111. Enimloetud trükiseks oli jätkuvalt ideoloogiliselt tugevasti kontrollitud üleriigiline ajaleht „Rahva Hääl", väga populaarseks muutusid ka „Noorte Hääl", „Edasi" ja „Õhtuleht". Peale viimase lehe venekeelse versiooni „Vetšernii Tallinn" ei asutatud ajavahemikul 1965-85 Eestis mitte ühtegi uut üleriigilist ega kohalikku lehte. Küll aga lisandus mitmeid ametkondlikke väljaandeid: ilmuma hakkasid suurte tehaste, kaevanduste, kolhooside ja kõrgkoolide lehed. „Noorte Hääle" tiraaž oli kunstlikult piiratud, et takistada selle trükiarvu muutumist suuremaks „juhtivast ajalehest", märkimisväärselt rohkem kanoniseeritud „Rahva Häälest".

1970. aastateks olid raadiost ja televisioonist saanud tõsised rivaalid ja see kajastus ka uues struktuurimuudatuses, millega Televisiooni ja Raadio Komitee lõi kaks üksust lahku: mõlemad said omaette juhtkonna ja struktuuri. Mõlemas toimus ka programmi mitmekesistumine ning pidevalt kohaloleva propaganda kõrvale oli tekkinud enam meelelahutuslikke saateid. 1970. aastatel tugevnes ideoloogiline surve ajakirjandusele, millele hakati kujundama normatiivset raami. Laienes üldsõnalise ja ülespuhutud propagandistliku retoorika kasutus, suurenes kanoniseeritus ja Eesti Raadios lõpetati täiesti otsesaated. 1980. aastatel süüdistas aga EKP Keskkomitee ringhäälingut juba ühiskondliku rahulolematuse tekitamises ja poliitilise terviklikkuse lagundamises.

1970. aastatel revideerisid eesti ajakirjandust Moskva komisjonid, piirama hakati sõnavabadust, varjama tegelikku olukorda ja suurendama tabuteemade arvu. Televisioonis süvenes ja muutus süstemaatiliseks saadete tsenseerimine ja viseerimine, teleprogramm ideologiseerus. Televiisorid levisid laiemalt 1960. aastail ning said 1970. aastatel üldiseks nähtuseks. Samal kümnendil hakati üle minema värvitelevisioonile, mis sai tavaliseks 1980. aastatel. Tuntuimatest ja uuenduslikeimatest teleajakirjanikest võib 1960-70. aastatel nimetada Rein Karemäed ja Valdo Panti, 1980. aastatel ka Mati Talvikut ja Urmas Otti. Viimase Kesktelevisioonis tehtud saade „Teletutvus" sai kogu Nõukogude Liidus populaarseks.

Alternatiivne elukäsitlus jõudis Eesti NSV elanikeni peamiselt läbi väliskanalite: eeskätt Soome televisiooni või Nõukogude blokile suunatud poliitiliste raadiojaamade. Ametlike raadiokanalite kallutatud infot tasakaalustasid mõningal määral raadiojaamade, eelkõige „Ameerika Hääle" ja „Vaba Euroopa" eestikeelsed saated, samuti mitmed muud saatejaamad (eeskätt BBC), mida võis kuulata ka vene keeles. Põhja-Eestis sai ühenduslüliks läänemaailmaga Soome televisioon. Ainus pidevalt ilmuv nõukogudevastane väljaanne oli ajakiri „Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Liikumisele Eestis", mida ilmus 25 numbrit aastatel 1978-87.

Olukord aastakümneteks stagneerunud Eesti meedias muutus fosforiidisõjaga: sellest alates kuni taasiseseisvumiseni oli meedia muutuste eesotsas põhiliseks ühendavaks jõuks ja mõnigi kord - ringhäälingu otsesaadete võimalusi ära kasutades - lausa mobiliseerivaks jõuks. 1988. aastal tekkisid meediamaastikule esimesed komparteist sõltumatud väljaanded. Lisaks suurematele lehtedele hakkas ilmuma hulganisti väiksemaid trükiseid - infolehti, bülletääne jm - mille asutajateks olid nii poliitilised ühendused (Rahvarinne, Muinsuskaitse Selts), vallad, seltsid ja ka ärilised ühendused. Kokku tekkis ajavahemikus 1988-92 Eestis 497 uut väljaannet.

Alates 1987. aastast taandusid televisioonist paljud nõukogude perioodile iseloomulikud jooned ja kitsendused ning algas periood, mida võiks nimetada ETV teiseks kuldajaks, mil see ilmutas end tõelise rahvustelevisioonina ning etendas olulist rolli ühiskonna muutumisel. Ka raadios muutus tavaliseks kogu ühiskonnakorralduse kriitika. Poliitilise avalikkuse kujunemises ja ajakirjandusmaastiku muutumises osales väga aktiivselt haritlaskond, eriti loomeliidud. Koos kodanikeühendustega oli meedia 1988.-89. aastal peamiseks sotsiaalseks mehhanismiks, millele taasiseseisvumise poliitiline läbimurre tugines.

Vihalemm, Peeter. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu, 2004
Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005