Eesti ajakirjandus 20. sajandi alguses

Sulge

Trükitehnika kiire areng 19. sajandi teisel poolel võimaldas Eestis sajandivahetusel ajalehti üha tihedamini välja anda. Kuna ühiskonnas kerkisid esile erinevad poliitilised suunad, siis mitmekesistusid ka ajalehtede sihid. 20. sajandi alguses võitsid rahvusliku „Postimehe" kõrval laialdast poolehoidu ka veidi vasakpoolsema orientatsiooniga K. Pätsi „Teataja" (1901-05) Tallinnas, millest sai kiiresti Eestimaa kubermangu populaarseim väljaanne, ning sotsiaaldemokraatlik P. Speegi „Uudised" (1903-05) Tartus, mis seadis enda eesmärgiks marksistlikust ühiskonnakäsitlusest arenenud ideede levitamise ja klassivõitluse õhutamise tööliskonnas. Vene sotsialistide erakonna programmist mindi lahku rahvaste enesemääramise õiguse küsimustes. Erinevate poliitiliste vaadete ja seisukohtade esindajad täitsid meedia omavaheliste arutelude, vaidluste, kriitika ja pilgetega, mis sai suhteliselt piiratud vabadustega Vene keisririigiks üheks poliitilise pluarismi väljendusvõimaluseks.

Kui K. Pätsi asus 1901. aasta välja andma Tallinna esimest eestikeelset päevalehte „Teatajat", oli linnas juba 75 000 elanikku, kellest 70% olid eestlased, nii et uus rahvuslik ajaleht leidis kergesti lugejaid. Päts võttis omaks läänemaailma eeskujud ning tunnustas rahvamajanduse arengut ning selle keskset kohta ühiskondlikus elus. „Teatajat" ilmestas poliitiline võitlus, kuigi uuenduste kavasid otseselt ajalehe programmis ei püstitatud. Ajalehe eesmärgiks oli muuta eestlased ühiskondlikuks jõuks, mis on suuteline asuma võitlusse enda majanduslike, kultuurilise ja poliitiliste õiguste eest. See suurendas Tallinna eestlaste rahvuslikku eneseteadlikkust, mis võrreldes Tartuga, kus tegutsesid mitmed haritlaste ringkonnad ja tudengid, oli väga nõrk. „Teataja" toimetuses tegutsesid nii konservatiivsemalt rahvusmeelsed kui vasakpoolsemat ideoloogiat toetavad isikud.

Perioodilisi väljaandeid hakkas ilmuma üha enam ning ajalehtede lisadena hakkasid tihedamini ilmuma satiirilised pilkelisad, millest tuntuimad olid E. Vilde toimetatud. Pilkelehtede tiraaž oli sealjuures isegi üllatavalt suur: Tallinna „Teataja Naljalisa" trükiti näiteks 1904. aastal 10 000 eksemplari. Ajavahemikul 1902-05 oli eesti satiiriajakirjanduse võrsumise periood, mil lõi õitsele karikatuurikunst, kujundati meie oludele vastav pilkeajakirja tüüp ning kasvatati satiirile vastuvõtlik ja rohkearvuline lugejaskond. Lisaks E. Vildele on selles arengus oluline osa ka J. Ploompuul.

Ka koolinoored sekkusid sajandi alguses ajakirjandusse: üks rühm eesotsas G. Suitsuga hakkas 1901. aastal välja andma perioodikasse kuuluvat kirjanduslikku almanahhi „Kiired". Omariikluse-eelsest perioodist pärinevad ka paljud uued ajakirjad - enne 20. sajandi algust täitsid nende kohta kalendrid, mis säilitasid oma kirjanduslikes lisades õpetliku ja kirjeldava laadi ka hiljem. Siiski olid 20. sajandi esimese kahe aastakümne ajalehed tehniliselt suhteliselt tagasihoidlikud. Tavaliselt ilmusid need neljaleheküljelistena ning tulid välja õhtupoolikul. Esimese rotatsioonimasina muretses endale 1906. aastal „Päevaleht" Tallinnas, kes ostis 1909. aastal ka esimesed ladumismasinad. Esimene maalimasõda tõi kaasa ajalehtede tiraaži tohutu tõusu: näiteks „Päevalehte" trükiti sel perioodil ligi 50 000 eksemplari. Trükikodade arv tõusis ajavahemikul 1890-1910 kahekordseks.

1905. aasta revolutsioon ja sellele järgnenud sõjaolukorra aastad tõid kaasa rohkearvulise ajalehtede sulgemise ning halvasid ajutiseks ajakirjanduse vaba arengu Balti provintsides. Endistest väljaannetest suutsid vaid üksikud nimemuutmiste ja muude sarnaste vahendite abil ilmuma jääda. Isegi kui piirangud 1910. aastatel nõrgenema hakkasid, ei saavutanud Baltikumi ajakirjandus niipea endist positsiooni, sest osa juhtivaid ajakirjandikke viibis maapaos või olid teisiti sunnitud kõrvale jääma ajakirjanduslikust tegevusest. Kuni seni olid kohalike ajalehtede väljaandjateks peamiselt üksikisikud, siis sajandi esimese kümnendi lõpuaastatest alates seati ajalehtede väljaandmine juba laiemale alusele ning indiviidide asemele astusid suuremate lehtede juures enamasti spetsiifiliselt selleks asutatud kirjastusühingud. Nii hakkas ajaleht pisiettevõttest muutuma suurettevõtteks.

Linnastumine ja moderniseerumine soodustasid ajakirjanduse tarbimise kasvu. Kui 19. sajandil säilitati ajalehti kui mitmekesist harivat ja meelelahutuslikku lugemismaterjali, siis 20. sajandi alguses muutusid väljaanded üha päevakajalisemaks ning nende säilitamiväärtus langes. Ajalehtedest hakkas saama ühepäevakaup, mis pärast läbilugemist reeglina minema visati või mida kasutati kodus tarbepaberina. Kindlustus aga ajakirjade seisund, mis pakkusid püsivama väärtusega lugemist, meelelahutust ja õpetussõnu - sajandialguse ajakirju võis Eesti kodudest leida veel 1950.-60. aastatelgi. Mida rohkem väljaandeid ilmus, seda mitmekesisemaks muutusid ka lugeja valikuvõimalused.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Helm, Heinrich. Lühike Eesti ajakirjanduse ajalugu. Tartu, 1936
Lauk, Epp. Eesti ajakirjanduse süsteemi kujunemine. Eesti ajakirjanduse ajaloost X. Tartu, 1996