Jaan Tõnissonist saab „Postimehe“ toimetaja

Sulge


1896. aastal läks „Postimehel" jätkuvalt hästi, aga Hermann ise oli selle toimetamisega seotud raskest tööst väsinud ning otsustas lehe ära müüa. Kartes, et ainus eestikeelne päevaleht võib sattuda venestuse pooldajate, ainult rahalistest väljavaadetest huvitatud ärimeeste või ka vasakpoolsete haritlaste kätte, otsustasid „Postimehega" koostööd teinud rahvusmeelsed haritlased - V. Reimann, O. Kallas, H. Koppel, M.J. Eisen, K. Koppel ja J. Tõnisson - lehe ära osta. Toimetajaks saabus vahepeal Venemaal juristi ametit pidanud Jaan Tõnisson (pildil), kes võttis Hermannilt üle esimese ja ainsa eestikeelse päevalehe, millel oli oma kindel kaastööliste võrk ja mis oli terve venestusaja vältel suutnud püsida rahvuskesksena.

Juba 1892. aastal oli Tõnisson olnud Hermanni „Postimehe" kaastööline, jaanuaris 1893. aastal sai ta ka ajalehe toimetuse alaliseks liikmeks. Kui temast sai lehe toimetaja, oli ta selleks juba hästi ette valmistunud: juriidiline kõrgharidus ja varem omandatud kogemused ajakirjanduslikus töös olid heaks eelduseks peatoimetaja ning poliitiku tulevases tegevuses. „Postimehe" trükikoda asus sel perioodil Tartu raekoja keldris - seal asus ka lehe toimetus. Esimesel korrusel paiknesid selle kontor ja raamatukauplus, kust võis päevalehte osta - võimalik oli see aga ka koju tellida, mis juhul tegelesid ajalehe laialikandmisega algkooli õpilased.

„Postimees" Jaan Tõnissoni juhtimisel revolutsioneeris Tartu eesti ühiskonna ning need meeleolud ulatusid peagi ka mujale Liivi- ja Eestimaa kubermangu - seda ajajärku tuntakse Tartu renessansi nime all. 19. sajandi lõpul valitsesid ühiskonnas aga jätkuvalt venestusmeeleolud, nii et Tõnisson sai enda seisukohti avaldada pigem ridade vahel. Koheselt algasid aga „Postimehe" kokkupõrked esialgu Grezsteini „Olevikuga" ning seejärel ka baltisaksa ringkondadega. Viimastega oli Tõnisson valmis rahumeelselt käsikäes töötada, aga nõudis eelkõige seisusliku võrdsust eesti ja saksa elanikkonna vahel. Riigi tegevusse suhtus „Positmees" tihti arvustavalt, eriti hariduspoliitilistes küsimustes. Tõnissoni tegevus ajalehe peatoimetajana andis aga uue hoo eestlaste nii majandusalasele kui ka poliitilisele arengule, mis toimus eelkõige läbi seltside tegevuse elavnemise, mida „Postimees" igati toetas.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Peegel, Juhan et al. Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust XVII sajandist XX sajandini. Tartu, Tallinn, 1994

Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/4/47/Jaan_Tonisson1928.jpg/220px-Jaan_Tonisson1928.jpg