Haapsalu saab linnaõigused

Sulge

1279. aastal andis piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse Riia eeskujul, 1294. aastal kehtestas piiskop Jacob selle uuesti veidi modifitseeritud variandina, nn piiskopiõigusena. Maahärra jättis endale kõrgeima kohtuvõimu linnas ning ka õiguse raha müntida. 13.-14. sajandil juhtis linna kohtufoogt, kelle määras ametisse piiskop, tähtsamad õigusmõistmised toimusid siiski lossikohtus mitte raes. Kuigi hiljem saavutas linn veidi suurema autonoomsuse, näiteks õiguse valida bürgermeistrit, jäi Haapsalut keskajal üldise tendentsina iseloomustama piiskopilinna staatus - esimesed kirjalikud teated rae olemasolust pärinevad näiteks alles 15. sajandist. Nagu teisteski linnades, oli ka Haapsalus bürgermeistri amet auväärne kohustus, mida said enda kanda võtta vaid jõukad linnakodanikud, sest töö eest palka ei makstud.

Tõenäoliselt said linna esimesteks elanikeks linnuserajajad: müüri- ja mullatöölised, paemurdjad, voorimehed, lubjapõlejaid, sepad, puusepad, rätsepad, kingsepad ja muud käsitöölisi.

Juba linnuse ehitustööde ajal taotlesid paarkümmend inimest krunti maja ehitamiseks. Linnaõigusega määrati kindlaks rahahulk, mille peab tasuma inimene, kes soovib linnakodanikuks saada: see oli sakslaste jaoks madalam kui eestlaste ja rootslaste jaoks, nii et selgesti soositi esimeste sisserännet, kuna linnas elasid arvatavasti peamiselt mittesakslased.

Paras, Ülle (toim.) Saare-Lääne piiskopkond: artiklid Lääne-Eesti keskajast. Tallinn 2004
Paras, Ülle. Haapsalu keskaegsed õigused ja linna omavalitsus. Lääne Elu, 12.04.2004

Foto:http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Haapsalu_linnuse_vaade.jpg