Haapsalust saab piiskopkonna keskus

Sulge

1211. aastal pühitses Riia piiskop Dünamünde kloostri abti Theoderichi algul Lihula, siis ka Eestimaa piiskopiks - hiljem said tema aujärjepärijatest siiski Saare-Lääne piiskopid. Algselt sai piiskopkonna keskuseks Lihula, aga sellega samaaegselt valiti tõenäoliselt välja ka kolm territoriaalset keskust, kuhu asula rajati: Vana-Pärnu, Kuresaare ning Haapsalu kohal.

Nende paiknemist vaadeldes võib täheldada, et piirkonnad, kus need asusid, olid lahutatud looduslike tõketega: Saaremaad eraldasid väinad, Lihula ja Haapsalu vahele jäi Matsalu laht koos Kasari jõgikonnaga ning Lihula ja Vana-Pärnu vahele soode ja metsade vöönd. Nii pidid väiksemad keskused nagu Haapsalu tegelema administratiivsete ülesannetega enda eraldatud regioonides.

1251. aastal viidi piiskopi residents üle Vana-Pärnusse, kuid 1263. aastal ründasid linna leedulased ning põletasid selle koos katedraaliga maha. Pärast seda valiti piiskopkonna uueks keskuseks Haapsalu, mis paiknes kaugemal leedulastest, kus puudus häiriva naabrina Saksa ordu ning mille soodsa väinaäärse asukoha ärakasutamisest lootis piiskop suurt majanduslikku tulu.

13. sajandi teisel poolel algas ka kiirem linnaehituslik tegevus Haapsalu aladel. Linnuse vanim osa on selle keskel asuv kastell, nn väike linnus, mille rajamise aeg kõigub erinevate uurijate arvates 1263. aastast 14. sajandi algusveerandini - küll aga on ürikuliselt teada, et selles asuv kirik pühitseti 1279. aastal - võib arvata, et ka väikese linnuse peamised müürid olid selleks ajaks valminud.

Tõenäoliselt oli piiskopil huvi ka Läänemere kaug-kaubanuse vastu, millest ta üritas enda uues keskuses osa saada. Siiski hakkas maapinna kerkimise tulemusel veetase langema ning väin muutus sajandite jooksul laevatamiseks sobimatuks, eriti kui kaubanduses muutusid varasemate viikingilaevade asemel tavaliseks massiivsed koged. Nii oli lahesoppi sulguv sadam transiitkaubanduseks üha sobimatum ning seetõttu ei saanud Haapsalust ka Hansa liidu liiget, mis mitmetele Liivimaa linnadele õitsengu tõi.

Paras, Ülle (toim.) Saare-Lääne piiskopkond: artiklid Lääne-Eesti keskajast. Tallinn 2004
Mandel, Mati. Lihula piiskopilinnuse uurimisest. Läänemaa muuseumi toimetised III. Haapsalu, 1999
Aluve, Kalvi. Haapsalu piiskopilinnus. Tallinn, 1998
www.muuseum.haapsalu.ee

Foto: http://www.goestonia.ee/index.php?y=868