Kuressaare piiskopilinnus

Sulge

Kuressaare piiskopilinnus, mis on Liivimaa ainsaks enam-vähem täielikult säilinud konventlinnuseks (nelinurkse plaaniga linnus sisehooviga, mille ruumide asetsemine meenutas kloostrikonventi), oli üheks Saare-Lääne piiskopi residentsiks, mida nad tihti eelistasid Haapsalule.

Linnuse ehitamise täpne aeg ei ole teada, esmakordselt on a mainitud alles 1381. aastal. On oletatud, et ta oli ehitatud pärast Jüriöö ülestõusu, kuid ka seda, et mingisugusel kujul võis see olemas olla juba alates 1260. aastatest.

Tõenäoliselt 15. sajandil kindlustati linnust tugevamalt: senisele konvendihoonele lisati tugev välismüür, kuhu rajati ka suurtükitornid. Linnuse kindlustamine jätkus ka edaspidi, sealhulgas isegi pärast Liivi sõda, kui taanlased asusid sinna rajama bastione. 1645. aasta järel, kui linnus rootslaste kätte läks, jätkasid ka nemad kindlustustöid.

Põhjasõjas pääses Kuressaare küll sõjapurustustest, kuid Peeter I korraldusel õhiti 1711. aastal suur osa selle kindlustustest, et läänest tulev vastane ei saaks seda enda kätte haarata. 19. sajandil sai aga sõjaliste kindlustuste nimekirjast kustutatud linnusest aga Saaremaa rüütlekonna peahoone, mistõttu see säilitas suhteliselt hea seisundi. 1980. aastatel renoveeriti linnust põhjalikult ning praegu asub seal Saaremaa Muuseum. Kuressaare piiskopilinnus on kõige teriklikumalt säilinud Eesti keskaegne linnus.

Allikad: Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn: Valgus, 1993.

http://www.saaremaamuuseum.ee/index.php?action=show&type=story&id=1003

Allikas (foto): http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/image525.gif