Rahvusliku liikumise elavnemine, 1905. aasta revolutsioon ja Esimene maailmasõda

Sulge

19. sajandi viimastel aastatel hakkas Eesti rahvuslik liikumine taas elavnema. Tartus toimus nn "Tartu renessanss", mille taga olid uue põlvkonna rahvuslased Villem Reiman ja Jaan Tõnisson. "Postimees" alustas taas rahvusliku vaimsuse hoidmist, kirjutades rahvusaadetest ja eestlasi puudutavatest probleemidest. 1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma päevaleht "Teataja", mida toimetas Konstantin Päts. Leht kirjutas majanduslikust ja poliitilisest võitlusest ja oli "Postimehest" majanduslikus mõttes palju radikaalsem, selle lähikonnas oli ka mitmeid sotsiaaldemokraate. Seetõttu puhkes kahe ajalehe vahel sulesõda, mis siiski väga teravaks ei läinud.

XX sajandi alguses tekkisid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparetei ringid pea kõigis suuremates Eesti linnades. Olulisimaks Eesti sotsialistiks oli Mihkel Martna.

1905. aastal puhkes pärast Venemaa kaotust Jaapanile revolutsioon. Eestis läksid sellega esialgu kaasa Tallinna töölised ja Tartu üliõpilased. Ehkki revolutsioonis oli juhtiv roll sotsialistidel, haaras see peagi ka rahvuslikke ringkondi ja sinimustvalgete lippude all korraldati mitmeid meeleavaldusi.

16. oktoobri veretöö Tallinnas ja oktoobrimanifest:  enne seda seiskusid vabrikud, suleti ärid ja töökojad - ülevenemaalise streigiga läksid kaasa ka Eesti töölised. Lauldi revolutsioonilisi laule, peeti koosolekuid. Kohaleilmunud sõjaväeüksus avas rahva pihta tule - surma sai 94 inimest, haavatuid ja vigastatuid üle 200. Kuid juba päev hiljem kirjutas tsaar Nikolai II alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused.

Eestis loodeti uutest vabadustest palju ning Tartusse kogunes novembris rahvaasemike kongress, mis jagunes mõõdukaks ja radikaalseks pooleks. Mõõdukad arvasid, et poliitilisi muudatusi võib saavutada ka rahumeelsel teel, oktoobrimanifesti vaimus, radikaalid nõudsid aga revolutsiooni jätkumist ja vabariigi kehtestamist. Lisaks sellele asusid Tallinna sotsialistid ka mõisaid põletama, millele järgnes 1906. aasta alguses aga karistussalkade tegevus, mis mitmelpool Eestis inimesi ilma kohtuta maha lasid. Muuhulgas süüdistati mõnelpool inimesi ka Eesti Vabariigi loomise katsetes.

1906. aasta Riigiduuma valimistel osalesid ka eestlased, kuid peagi selgus, et Duuma ei suuda isevalitsust kuigivõrd mõjutada. Järgnes pettumine suuremas poliitikas. Samas jätkus Eestis rahvuslike ettevõtmiste korraldamine. Väga oluline oli ka haridusseltside tegevus, mis edendasid eestikeelset kooliharidust. 

Esimene maailmasõda: 1914. aastal puhkenud sõtta eestlased ilmselt eriti vaimustunult ei suhtunud, sest sõdimine "usu, tsaari ja Venemaa eest" ei tundunud rahvuslikele jõududele meeltmööda olevat, nagu ka sõja võimalik lõpplahendus, ükskõik, kas Saksamaa või emakese Venemaa võit. Siiski paistisd mitmed eestlased sõjas vaprusega silma ja ülendati kõrgetele kohtadele. Kokku sõdis maailmasõjas umbes 100 000 eestlast. Rahvuslikus liikumises toimus sõjaaastail uus elavnemine.

Allikas: M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 "Avita"