Eesti muinasaja lõpul

Sulge

Muinasaja lõpus oli Eesti jagunenud 8 suurema ja veel mitme väiksema maakonna vahel, kus keskjuhtimist ilmselt ei olnud, vaid iga kihelkond valitses ennast ise. Eesti ala oli 13. sajandi alguses vaba teiste riikide võimust, kuigi Skandinaavia riikide ja Vene vürstiriikidega olid ilmselt üpris tihedad suhted. Naabritega tuli ette aga ka pingelisi olukordi, eriti venelaste ja latgalitega, kes korraldasid Eesti alale rüüsteretki. Eestlased vastasid neile samaga. Sel ajajärgul oli oluline ka saarlaste tegevus, kes oma laevadega käisid tihti lääne pool rüüsteretkedel. Ühe sellise röövretke käigus võidi maha põletada ka Sigtuna linn 1187. aastal, kuigi seda võisid teha ka kuralased või karjalased.

Olusid ja sündmusi Eestis ja selle ümbruskonnas aastatel 1184-1227 kajastab Läti Henriku kroonika, kust lisaks sõjasündmuste kohta leiab mõningast infot ka eestlaste kommete, eluolu ja kultuuri kohta.

Eestlaste peamiseks elatusalaks muinasaja lõpul oli maaharimine, millele andsid lisa küttimine ja kalapüük. Samuti väärib märkimist metsamesindus. Samuti tegeleti Eestis olulisel määral raua tootmisega kohalikust soomaagist ja selle töötlemisega; relvaseppade toodangut turustati ilmselt ka väljapoole Eestit. Muinasaja lõpul oli Eestis ka ilmne varanduslik ebavõrdsus, ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes, mida kutsuti ilmselt mõisateks. Kas ülikkonna sisesed ametid, näiteks kihelkonnavanema oma, olid aga päritava õigusega, on jäänud siiski ebaselgeks. Muinasaja lõpu suured linnused ehitati igal juhul terve kihelkonna, mõnikord võib-olla ka mitme ühise jõupingutusena.

Muinas-Eesti usundist on vähe teada. Tõenäoliselt kummardati erinevaid loodusvaime, suuremaid jumalaid tõenäoliselt ei olnud või olid nad naabrite poolt sisse toodud (balti hõimude Perkun, skandinaavlaste Thor=Taara). Tõenäoliselt oli 13. sajandi alguseks Eestis olulisel määral levinud ka juba ristiusk.

Allikas: A.Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg "Eesti ajalugu I" 1997 "Avita"