Rahuläbirääkimised Nõukogude Venega ja Tartu rahu sõlmimine

Sulge

Augustist 1919 algasidki tõsisemad Eesti ja Nõukogude Vene vahelised rahuläbirääkimised.

Eesti poole pealt juhtis neid Jaan Poska.

Esialgu ei andnud need siiski eriti häid tulemusi, alles aasta lõpuks olid pooled valmis konkreetseid rahuplaane tegema.

Kõige silmapaistvamaks probleemiks osutus piirijoone kulg, mille üle vaieldi pikka aega. Esialgu esitasid mõlemad pooled suhteliselt utoopilisi plaane: enamlased soovisid, et piir kulgeks nõnda, et kogu hilisem Ida-Virumaa ja suur osa Kagu-Eestist jääks neile, eestlased soovisid aga piiri põhjas nihutada keset Ingerimaad ja lõunas peaaegu Pihkva alla. Detsembri lõpuks esitas Poska lõpuks ka sellise kava, millega enamlased võisid nõustuda: Eesti piiresse pidid minema Narva jõe tagune riba koos Jaanilinnaga, lõuna pool liideti Eestiga kogu Setumaa ning ka Irboskast ida poole jäävad kõrgendikud, seda peamiselt Eesti sõjaväelaste nõudmisel, kes soovisid sinna kaitseliini rajada.

Esialgu pidi rahuleping sõlmitama 1. veebruaril, kuid lõpuks lükkus see mõned tunnid edasi, nii et Tartu rahuleping sai allkirjad 2. veebruaril 1920. Poska sõnul oli Tartu rahu lepinguks, millega eesti rahvas 700-aastase sõltlaspõlve järel määras viimaks ise oma tuleviku ja tegi seda lõplikult.

Allikas: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 100-101.

Foto: http://www.hot.ee/vabadussoda/rahu-3.jpg