Kuuenda Riigikogu tegevus

kaardile

aprill 1938

Kuues Riigikogu koosseis alustas tööd 21. aprillil 1938. aastal mõlema koja ühisistungiga. Koheselt tõusis päevakorrale presidendi valimine, milleks Riiginõukogu seadis üles vaid ühe kandidaati – Konstantin Pätsi. Riigivolikogus käis opositsioon välja ka Jaan Tõnissoni kandidatuuri, aga kuna viimase kandidatuur kogus parlamendis liialt vähe hääli, osutus ülesseatuks vaid Päts. Kuna esitatud oli vaid üks presidendikandidaat, puudus vajadus korraldada ka valimisi ning Riigikogu ja omavalitsuste esinduskogu ühiskoosolekul valiti Päts 1938. aasta aprillis Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Uus riigipea alustas ka valitsuse kokkupanemist – presidenti konsultatiivkõnelused asendas varasemad koalitsioonikõnelused.

Pildil: Kuuenda Riigkogu liikmed vandetõotuse andmise koosolekul

Sisulist tähtsust koalitsiooniläbirääkimistel polnud, sest peaministrikandidaadina aksepteeriti ainult Kaarel Eenpalut (Karl Einbundi). Riigivolikogu andis uuele valitsusele heakskiidu 1938. aasta mais. Kuigi kümnest ministrist neli olid enne 1934. aasta riigipööret kuulunud erinevatesse parteidesse, polnud siiski tegu reaalse koalitsioonivalitsusega, sest Eenpalu jälgis hoolikalt, et kabineti koosseisu ei kaasataks opositsiooni esindajaid. Autoritaarne valitsusviis püsis Eestis ka pärast uue põhiseaduse rakendumist. Endiselt jäi rangelt keelatuks igasugune omaalgatuslik poliitiline organiseerumine. Erakondade taastamise osas tegid valitsusjõud küll lubadusi, aga reaalseid samma selles suunas ei astutud.

Aastatel 1938-39 oli Eestis taas olemas töötav parlament ja selle tegevuses avaldus kõigile piirangutele vaatamata ka opositsioonilisi ilminguid. Siiski jäid viimased üpris tagasihoidlikeks, sest valitsusmeelsel Rahvarindel ja selle toetajatel oli Riigikogus suur ülekaal. Pealegi oli opositsioon killustunud: sellesse kuulusid demokraatliku rühma kuus tsentristlike vaadetega liiget, kuus vasakpoolset töötava rahva ühtlusrühma saadikut ning kaks iseseisvat tööliste esindajat. Kuna seaduseelnõude algatamisekt vajati vähemalt 16 liiget, jäi ainsaks opositsioonile kättesaadavaks tegevusvormiks valitsuse kritiseerimine Riigikogu kõnetoolis.

Pildil: Kuuenda Riigikogu liikmed Mihkel Pung ja Peeter Puusepp parlamendi istungil

Riigikogule usaldati aga üldse vaid teisejärguliste seaduste menetlemine, samas kui olulisemad seadused anti jätkuvalt presidendi dekreetidena. Ka parlament ise tervikuna jäi aga passiivseks: kõik enne 1940. aastat vastu võetud seadused lähtusid valitsusest ning Riigivolikogu ise ei algatanud ühtegi uut seaduseelnõu – opositsioon seda teha ei saanudki, valitsusmeelne enamus aga ei olnud initsiatiivist huvitatud. Siiski ei olnud valitsuse ja Rahvarinde teineteisemõistmine absoluutne ning näiteks 1939. aasta kevadel lükkas parlament tagasi eelnõu, millega valitsus üritas asendada kaitseseisukorra iga-aastast pikendamist samalaadse permanentse režiimiga.

Pildid:

http://www.nlib.ee/html/expo/p90/p1/38/38_116.jpg

http://www.nlib.ee/html/expo/p90/p1/38/38_113.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline