Kuuenda Riigikogu valimised

kaardile

veebruar 1938

Peagi pärast riigipööret hakkasid uued riigijuhid äsja kehtestatud põhiseadust kritiseerima. Öeldi, et see ei taga võimude tasakaalu, annab riigivanemale liialt ulatusliku võimu, tekitab rivaliteeti valitsuse ja parlamendi vahel ning vähendab rahva usaldust võimuinstitutsioonide suhtes. 24.-25. veebruaril 1936. aastal toimus niisiis rahvahääletus, mis andis riigivanemale volituse Rahvuskogu kokkukutsumiseks ning sellele omakorda volituse põhiseaduse parandamiseks või uue konstitutsiooni koostamiseks. Kuna opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi, mis olid Pätsi ning tema toetajate poolt kontrollitud, siis osutus 1937. aasta veebruaris kokku tulnud Rahvuskogu ülimalt valitsusmeelseks. Nii võeti Eesti uue põhiseaduse aluseks Konstantin Pätsi algatusel moodustatud komisjonis koostatud eelnõu, mis võttis eeskuju Poola konstitutsioonist.

Pildil: Konstantin Päts allkirjastamas Eesti Vabariigi uut põhiseadust

Uus põhiseadus võeti vastu 1937. aasta juulis ning jõustus 1938. aasta 1. jaanuaril. Konstitutsioon deklareeris, et Eesti on demokraalik vabariik, kus kõrgeim võim kuulub rahvale, aga tegelikult tõi kaasa rahva rolli vähenemise riigi juhtimisel. Täielikult kadus varasem rahvaalgatuse õigus, oluliselt piirati rahvahääletuse korraldamise võimalusi, mille üle otsustas president ning põhiseaduse muutmise algatamise ja otsustamise õigus anti riigipea ja parlamendi kätte. Eesti riigipeaks sai üpris laiade õiguspiiridega president. Riigikogu muudeti kahekojaliseks: selle alamkoha, Riigivolikogu, 80 saadikut valis rahvas, ülemkoja, Riiginõukogu moodustati suuresti presidenti otsuste kohaselt, kuigi oma osa oli ka teistel riigiinstitutsioonidel.

Uue põhiseaduse rakendumiseks tuli moodustada parlament, valida president ning kutsuda ametisse valitsus. Opositsiooni lootus vabade parlamendivalimiste korraldamiseks aga luhtus taas, sest erakondade tegevus oli jätkuvalt keelatud. Parteide taastamise asemel kutsusid valitsevad ringkonnad ellu uue massiorganisatsiooni – Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde, mille juhtimises domineerisid Isamaaliidu ja endiste Põllumeestekogude liikmed. Ehkki valitsusringkonnad üritasid rivaalide võimalusi igati vähendada, oli esmakordselt autoritaarse perioodi vältel võimalus osaleda ka opositsioonilistel kandidaatidel. Nii kandideerisid valimistel ka vasaksotsialistid, sotsiaaldemokraadid, vabadussõjalased ning Rahvusliku Keskerakonna ja Asunike koondise baasil moodustunud „demokraatlik opositsioon“.

Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne esitas kokku 80 ametlikku kandidaati – igas valimisringkonnas üle – aga lisaks osalesid veel kümme nende varikandidaati erinevate varirühmade kaudu. Opositsioon esitas üle 100 kandidaadi. Valitsus ei takistanud nende ülesseadmist, aga piiras nende valimiseelset propagandat. Samuti ei tohtinud opositsioon korraldada valimiseelseid koosolekuid. 1938. aasta 24.-25. veebruaril toimunud Riigivolikogu ehk alamkoja valimistel kujunesid tänu majoritaarsele valimissüsteemiline ning opositsiooni lõhestumisele tulemused omapärasteks. Rahvarinne sai vaid 47% häältest, aga tervenisti 57% saadikumandaatidest – 46 kohta Riigivolikogus. Parlamendi ülemkoda sai aga veelgi valitsusmeelsemaks kui alamkoda.

Pildil: Konstantin Päts 1938. aasta Riigivolikogu valimistel

Pildid:

http://www.estonica.org/media/files/images/65/653600989288-0-27768p_konst_allkirjast_1_jpg_690x518_q100.jpg

http://www.efis.ee/UserFiles/EfisFilms/FilmGalleryFiles/1976/800x800/e59113c5ced482b63b736855e1960cf60aa1c8e2.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline