Teise Riigikogu tegevus

kaardile

juuni 1923

Teise Riigikogu valimistel olid Põllumeestekogud tõusnud Eesti populaarseimaks parteiks. Samas olid toetust kaotanud sotsiaaldemokraadid ning keskparteid. Viimastest oli edukaim Tööerakond, kes saatis parlementi siiski vaid tosin saadikut. Erakond oli muutunud vasaktsentristlikuks ja see oli neile ka toetajate seas hääli maksnud. Kui esimeste Riigikogu valimiste ajal polnud vasakpoolsete vaadetega valijad seda veel märganud, siis 1923. aastaks oli erakonna tsentrism selge. Lisaks kerkis esile Asunike Koondis ning asunikud, kes varem olid hääletanud Tööerakonna poolt, andsid nüüd oma hääled uuele parteile. Hirmutavalt mõjusid populaarsuselt neljandaks tõusnud kommunistid, kes said lausa 10 kohta Riigikogus.

Pildil: Kommunistlikud rahvasaadikut teises Riigikogus

Valitsuse moodustamine oli seega eriti keeruline, sest sotsiaaldemokraadid keeldusid jätkuvalt kodalikku koalitsiooni minemast, kommuniste ja vasaksotse ei tahtnud suure edu saavutanud parempoolsed parteid aga valitsusse võtta. Koostööd ei soovitud teha ka venelaste ega baltisakslastega. Parteilise killustumuse kõrval hakkas pärast teisi parlamendivalimisi esmakordselt Eesti poliitikas ilmnema ka konsolideerumissoov. Eesti Rahvaerakond, Eesti Kristlik Rahvaerakond ja Rahvuslik-Vabameelne Partei moodustasid kohe pärast valimisi Demokraatliku Liidu. Riigikogu tuli kokku juunis ja alustas juhatuse valimistest. Riigikogu esimeheks sai suuruselt teise fraktsiooni, Demokraatliku Liidu esindaja Jaan Tõnisson.

Valitsuste loomine killustatud parlamendi olukorras oli raske ning selleks kulus lausa 56 päeva. Lõpuks suudeti edukalt luua koalitsioon Põllumeestekogudest, Eesti Tööerakonnast ja Demokraatlikust Liidust Riigivanemaks sai Konstantin Päts ja suuri muutusi võrreldes tema esimese valitsusega polnudki: kõigil võtmekohtadel jätkasid samad mehed. Riigikogus võeti vastu avalike keskkoolide seadus, mis lõi kvaliteetse aluse Eesti gümnaasiumiharidusele. Valitsus kinnitas ka Ruhnu saare kuulumise Eestile mitte Lätile. Koalitsioonile sai aga saatuslikuks 1923.-24. aasta majanduskriis, sest alates 1923. aasta lõpust süüdistati Põllumeestekogu tegelasi Eesti Panga laastamises, riigi kullavarude raiskmises ning enda majandushuvide tõttu inflatsiooni käivitamises. 1924. aasta märtsis astus Päts tagasi ning jäi edaspidi täitevvõimust lausa seitsmeks aastaks kõrvale.

 

Riigisekretär Karl Terras ja riigivanem Konstantin Päts tavalisel tööpäeval. Foto tegemise arvatav aeg 1923-1924.

Pildil: Riigisekretär Karl Terras ja riigivanem Konstantin Päts

 

Kriisi väljakutsujaks olid Põllumeeste Kogud, järelikult polnud neid võimalik kaasata uude valitsusse, mis hakkas uut majanduspoliitikat arendama. Ametisse kinnitati Friedrich Akeli valitsus, kelle selja taga olid ainult 32 parlamendisaadikut Demokraatlikust Liidust ja Eesti Tööerakonnast. Maikuus kinnitati rahandusministriks tööerakondalane Otto Standman, kes leevendas majanduskriisi ja viis läbi pööde, mis pani aluse Eesti majanduse integreerumisele Euroopasse. 1924. aasta 1. detsembril toimunud kommunistide mässu tõttu astus Akeli valitsus aga tagasi, et anda teed rahvusliku üksmeele valitsusele. Võimule tuli Jüri Jaaksoni valitsus, kuhu kuulusid Põllumeestekogude, Demokraatliku Liidu, Eesti Tööerakonna ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajad. Viimased leidsid, et kommunistide mässu foonil tasub ka neil erakorraliselt riigi stabiilsuse tagamiseks moodustatud koalitsiooni astuda.

Jaaksoni valitsuse töö osutus üldiselt edukaks: silmapaistev oli Riigikogus 1925. aasta veebruaris vastu võetud kultuuriautonoomia seadus, mis andis autonoomia kõigile rahvustele, kelle arv Eestis ületas 3000 piiri – sakslastele, juutidele, venelastele ja rootslastele. Vastu võeti ka Eesti Kultuurkapitali seadus, mis pani aluse vastava institutsiooni tööle Eestis. 1925. aasta suvel hakkasid aga ilmnema esimesed vastuolud koalitsioonis ning riigivanem esitas parlamendile küsimuse, kas Riigikogu usaldab valitsust. Vastus oli üldiselt toetav, aga kuna mitmed koalitsiooniparteid ise jäid erapooletuks, otsustas Jaakson tagasi astuda. Ametisse seati Jaan Teemanti valitsus, millesse kuulusid Põllumeestekogud, Asunike Koondis, Eesti Tööerakond, Eesti Rahvaerakond ja Eesti Kristlik Rahvaerakond. Jaaksoni valitsus oli suutnud olukorras riigis stabiliseerida ning Teemanti valitsust iseloomustas seetõttu rahulik ja lühike võimulolekuaeg, mille jooksul poliitilisel maastikul suuri muudatusi ei toimunud.

Pildid:

http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/ajalugu/ajalugu/eesti-vabariigi-riigikantselei-ajaloost-1918/pats_terras_1923_1924.jpg

http://www.nlib.ee/html/expo/p90/p1/21/23_113.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline