Eesti Vabariigi erakonnad

kaardile

september 1920

Demokraatliku valitsemiskorra aastail toimis Eestis mitmeparteisüsteem, mida iseloomustas viie-kuue erakonna järjepidev tegutsemine. Enamik neist oli välja kujunenud juba Asutava Kogu valimiste ajaks. Mitmeparteilise süsteemiga Eesti poliitilisel mänguväljal võis täheldada klassikalist kolmikjaotust: parempoolsus, keskjõud ja vasakpoolsus. Kui Asutava Kogu koosseis oli olnud vasakpoolne – sellest ka äärmiselt parlamentaarne põhiseadus, milles polnud leidunud kohta presidendi jaoks – siis alates esimestest Riigikogu valimistest hakkasid parempoolsed erakonnad populaarsust võitma. 

 

 

Parempoolseimaks erakonnaks Eesti Vabariigi poliitikas olid Põllumeestekogud, mis kasvasid välja 1917. aastal tekkinud Maarahva Liidust, mis oli omakorda saanud alguse sõna otseses mõttes põllumeeste – maaharijate – kohalike kongresside alusel. Seega esindasid nad eeskätt jõukamate talunike huve. 1920. aastate jooksul hakkasid nad aga eraomanduse ja erainitsiatiivi põhimõtete kaitsel kujunema kõiki varakaid kihte esindavaks konservatiivseks erakonnaks. Põllumeestekogude poliitikat kujundas kõige enam Konstantin Päts, aga ka Jaan Teemant ja Johan Laidoner.

Pildil: Põllumeestekogude liige Jaan Teemant

Keskerakondade seas oli mõjukaim Eesti Rahvaerakond, mis luges end juba 1905. aastal asutatud Eesti Rahvameelse Eduerakonna järeltulijaks. Rahvaerakonna kõige iseloomulikumaks tunnuseks oli rahvusluse jõuline õhutamine. Erakond nõudis kogu eesti rahva ühiste sihtide seadmist kõrgemalt üksikute sotsiaalsete kihtide huvidest – eriti seisti vastu sotsialistlikele õpetustele. Rõhutatult kõneldi ka demokraatiast, sotsiaalsetest õigusest ja liberaalsest majanduspoliitikast. Tähtsaim figuurid Rahvaerakonnas oli konkurentsitult Jaan Tõnisson, olulist rolli mängisid ka Jüri Jaakson, Kaarel Eenpalu ja Peeter Põld.

Pildil: Rahvaerakonna saadikud Asutavas Kogus; I reas paremalt: Karl Einbund, Jüri Jaakon, Jaan Tõnisson. Karl Einbund kuulus Asutava Kogu ajal Rahvaerakonda, kuid 1923. aastal astus ta Põllumeestkogudesse.

Eesti Rahvaerakonna asutamiskongressil 1919. aastal olid aga tekkinud erimeelsused, mis puudutasid kiriku rolli ja kohta demokraatlikus riigis. Nii otsustas osa rahvaerakondlastest esineda valimistel iseseisva nimekirjaga, et kaitsta tõhusamalt kristlikku maailmavaadet ja moraali. Nii sündis Kristlik Rahvaerakond, mis püüdis peatada kiriku osatähtsuse vähenemist ühiskonnas. Partei ideoloogias domineeris konservatiivne parempoolne suundumus. Kristliku  Rahvaerakonna eesotsas olid tuntud kirikutegelased (piiskopid  Juhan Kukk ja Johan Kõpp), kelle kõrval etendasid rolli ilmalikud poliitikud, näiteks Friedrich Akel.

 

 

Keskerakondade sekka kuulus ka Eesti Tööerakond, mis esindas radikaalselt meelestatud ja sotsialismist mõjutatu noorema haritlaspõlvkonna vaateid. Algselt kuulus partei vasakpoolsete erakondade hulka, kuid pärast Vabadussõda kaldus ta seoses algsete sihtide täideviimisega (omariiklu, radikaalne maareform, kiriku lahutamine riigist) tsentrisse. Partei sotsiaalse baasi moodustasid ühiskonna keskkihid: riigi- ja omavalitsusametnikud, kooliõpetajad, poodnikud, käsitöölised ja väiketalunikud. Esialgu oli partei juhiks olnud Jüri Vilms, kuid pärast tema hukkumist kerkisid Tööerakonna etteotsa Otto Strandman, Ants Piip, Julius Seljamaa jt.

Pildil: Tööerakonna liige Otto Strandman

 

 

Vasakpoolset maailmavaadet esindas Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Erakond oli Euroopale tüüpiline sotsiaal-reformistlik partei. See tunnistas sotsialismi kehtestamist kui lõppeesmärki, kuid leidis, et Eestis saab sotsialismi rajamist alustada alles pärast seda, kui Lääne-Euroopas on sotsialislik ühiskond loodud. Partei rõhutas, et elujõuline sotsialism ei sünni vägivaldsest revolutsioonilisest pöördest, vaid järkjärgulisest arengust. Erakond toetus peamiselt linna tööliskonnale ja vaesemale talurahvale. Partei oli aga lõhestatud: selle vasakpoolsemat tiiba juhtis peamiselt Mihkel Martna, parempoolsemat August Rei.

Pildil: Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei liige August Rei

Kommunistlikke ideid esindas Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei, mida kutsuti rahvasuus isesotsideks. Nad üritasid saada keelatud Eestimaa Kommunistliku Partei enamlaste legaalseks aseaineks ja astuda Kominterni, mis neil küll ei õnnestunud. Oma esindajate saatmiseks parlementi moodustasid poliitilisi erakondi ka baltisakslased, kes asutasid Saksa-Balti Erakonna. Venelaste ühtekuuluvustunne oli mõneti väiksem ning nemad rajasid sotsialistliku värvinguga Kultuurhariduslike Seltside Liidu ning parempoolse suunitlusega Vene Rahvusliku Liidu.

Pildid:

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/5/5f/Jaan_Teemant.jpg/240px-Jaan_Teemant.jpg

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/09/Otto_Strandman.jpg

http://www.president.ee/images/stories/riigipead/rei2.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline