Liivimaa-Moskva sõda

kaardile

1501

Läbi 1490. aastate kasvasid pinged liivimaalaste ja suurvürsti vahel ning lääne poole Narva jõge ja Peipsit hakati üha enam kartma Moskva kallaletungi. Sõjaretoorika on selle aja kirjalikes allikates tugev.  Tehti sõjalisi ettevalmistusi, üritati läbi suruda sõjaväekorralduse reformi, mis näinuks Liivimaal ette üldist maksu palgasõdurite finantseerimiseks. Käivitati ka hoogne kampaania abi saamiseks läänest, hansalinnadest, Saksa-Rooma keisrilt ja paavstilt. Pidevalt saadeti lääne poole teateid, et Ivan III relvastab end Liivimaa vastu. 1490. aastatel ilmnes tõepoolest suurvürsti sõjaline võimsus, eriti sõjas Rootsiga. Sel ajal sai liivimaalaste jaoks selgeks, et eksisteerib nn „Vene oht“ – kardeti võimsa Moskva kallaletungi, mille ees tuntav hirm imbus liivimaalaste kirjasõnasse ja arvatavasti ka enesetunnetusse.

1490. aastatel olid Vene suurvürstide suurimateks rivaalideks lääne suunal jätkuvalt Leedu valitsejad. Varasematel sajanditel olid nad allutanud endale laialdase territooriumi tänapäeva Ukraina ja Valgevene aladel, mida valitsesid kohalikud vene vürstid. 15. sajandil olid aga paljud sellised kohalikud vürstid läinud üle Moskva teenistusse. Leedut 15. sajandi lõpul valitsenud suuvürst Aleksander ei olnud nõus Ivan III seisukohaga, et vene vürstide üleminekul Moskva teenistusse lähevad ka nende maad automaatselt Moskvale – ta oli veendunud Leedu piiride muutumatuses ning enda võiguses käsutada ülejooksikute valdusi. Nii puhkes kahe suurvürsti vahel 1500. aastal sõda, mis esialgu küll eritisi tulemusi ei andnud. Suurvürst Aleksander tegi seepeale liiduettepaneku liivimaalastele, millega viimased 1501. aastal ka nõustusid.

1501. aasta suvel vangistasid Saksa ordu võimud Tartus 200 vene kaupmeest ja suured orduväed alustasid pealetungi Pihkvamaal, kus nad rüüstasid Ostrovi ümbruses. Liivimaalaste vägesid juhtis 1494. aastal Saksa ordu Liivimaa haru meistriks saanud Wolter von Plettenberg, keda on hilisematel sajanditel kujutatud võimeka ordumeistri ning sõjapealikuna. Tema juhtitud väed, kuhu kaasaegse propaganda kohaselt olevat kuulunud 80 000 meest, kuid mille reaalne suurus oli usutavasti umbes kümme korda väiksem, pidid algse plaani kohaselt kohtuma Ostrovi lähedal Leedu abivägedega, et koos vallutada Pihkva. Kuna aga Leedu suurvürstil Aleksandril avanes ootamatu väljavaade tõusta Poola troonile, väljus ta 1501. aasta suvel konfliktist ja Plettenbergile ei saabunud abivägesid.

Pildil: Wolter von Plettenbergi hauakivi Võnnus.

Pärast Pihkvamaa rüüstamist pöördus Plettenberg Liivimaale tagasi. Talvel vastasid venelased rüüsteretkega läbi Saksa ordu ja Tartu piiskopi maade, jõudes välja Võnnu ja Viljandi alla. Helme juures toimus ka lahing, kus orduväed lüüa said. 1502. aastal viis aga Plettenberg enda võed uuesti pealetungile ja piiras Pihkvat. Kuuldes aga suure vene väe lähenemises, hakkas Plettenberg taganema, kuid oli sunnitud 13. septembril Smolino järve ääres vaenlastele lahingus vastu astuma. Liivimaalased jäid lahinguvälja hoidma, kuid olid liialt kurnatud, et edasi tungida ja taandusid – lahingu tulemus oli seega õigupoolest viik. Sõjajärgse Liivimaa traditsioonis hakati aga Smolinot pidama suurejooneliseks võiduks. 1503. aastal sõlmiti vaherahu, mis algselt pidi kestma kuus aastat, aga mida 16. sajandil korduvalt pikendati.

Pildid:

http://www.muuseum.viljandimaa.ee/static/body/pildid/pilt_36.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool