Liivimaa kodusõda ja Vene

kaardile

1297

13. sajandi teisel poolel oli Liivimaa ohtlikuimaks välisvaenlaseks saanud paganlik Leedu suurvürstiriik. Samal ajal oli aga tekkinud konflikt ka Liivimaa riigikeste vahel: reaalselt kõige tugevam sõjaline ning poliitiline jõud – Saksa ordu – oli sattunud vastasseisu õigusliku seisundi ja auväärsuse poolest palju kõrgemal seisva Riia peapiiskopiga. 1297. aastal viisid lahkhelid ordu, peapiiskopi ja Riia linna vahel mitu aastakümmet kestnud sõjani, mida tuntakse tavaliselt „Liivimaa kodusõja“ nimetuse all. Peapiiskop oli üritanud Liivimaal saavutada ülemvõimu, mis vastaks tema formaalsele staatusele, aga ordu sellega ei nõustunud. Samuti teravnesid tugevak poliitiliseks jõuks saanud Riia linna suhted orduga. Nii said ka linnakodanikud puhkenud konfliktis üheks tähtsaks osapooleks. 

Kuna ordu oli sõjaliselt enda vastastest selgesti üle ning demonstreeris seda rea militaarsete võitudega sõja esimestel aastatel, langes peapiiskopile ning Riia linnale osaks vajadus otsida tuge välisjõududelt. Tegelike sõjaliste abistajatena tulid siinkoha kõne alla ainult Leedu ja Vene vürstid. Kui peapiiskop oli vangi langenud ja Tartu piiskop orduvastasest koalitsioonist välja astunud, otsiski Riia abi paganlikult Leedult. Ühtlasi oli ordu 1299. aastal sooritanud rüüsteretke Pihkvasse, mida ta esitles karistusretkena venelaste varasema rünnaku eest. Ordu rüüstas Pihkva lähedal asuvaid kloostreid, kuid pihkvalased suutsid liivimaalste vägesid lahingus lõpuks lüüa. Järgnevalt osalesid pihkvalased järjepidavalt Liivimaa kodusõjas Riia linna poolel. Teatavate pausidega kestis võitlus Riia ja ordu vahel kuni 1330. aastani.

Ordu ja Pihkva vahel võis alust vastuoludeks anda Adzele piirkond Lätis, millele mõlemad jõud pretendeerisid, Tartut ja Pihkvat võisid tülli ajada Lämmijärve kalaveed. Lisandus ka suurem saksa kaupmeeste röövimine pihkvalaste poolt, mis olevat toimunud 1298. aastal. Need konfliktid ühendusid üldise ordu sõjategevusega Leedu vastu, sest sealsete suurvürstide võim oli juba 13. sajandil laienenud Polotskile ning 14. sajandi alguses tabas sama saatus ka Pihkvat. Ordu ja Riia linn vajasid aga omavahelises sõjas välisliitlasi, kellede valik piirdus tegelikkuses ainult Vene ja Leedu jõududega. Viimaste alade valitsejad aga vajasid välist toetust omvahelises rivaalitsemises ja olid huvitatud tugeva Liivimaa ühisrinde tekkimise takistamisest.

File:Peace agreement between Gediminas and Order.jpg

Pildil: Rahuleping Saksa ordu ja Leedu vahel 1323. aastast.

Nii kujunesid hiljemalt 14. sajandi alguskümnetel välja teatavad liitlasgrupid. Saksa ordu tegi koostööd Novgorodiga, mis oli samuti sel ajal Leedu suurvürstide kasvava võimu poolt ohustatud, ning Riia peapiiskop ja linn said seega tugineda Leedu ja Pihkva toetusele ordu. Neid võitlusi oli võimalik kirjeldada katoliiklike kristlaste sõdadena paganate ja skismaatikute vastu, aga nende tõukejõuks olid põhiliselt Liivimaa-sisesed vastuolud. Need konfliktid langesid samasse aega, kui Ida-Euroopa katoliiklaste seas hakati venelasti ühe enam kujutama „truudusetute skismaatikute“ või tatarlaste kaaslastena, kes esinesid ladina kristlaskonna vaenlastena samas reas leedulaste või mongolitega. Samal ajal elavnesid aga ka lootused võita Vene vürste katoliiklusesse, kuna nad olid jätkuvalt näiteks Poola vürstide sugulased.

Pildid:

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/98/Peace_agreement_between_Gediminas_and_Order.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool