Liivimaa ja Vene 13. sajandi lõpul

kaardile

1268

Pärast Jäälahingut sõlmiti küll Liivimaa võimukandjate ning Novgorodi ja Pihkvat valitsevate Kirde-Venemaa vürstide vahel rahu, kuid see jäi üpris lühiajaliseks. Juba 1253. aastal tegid novgorodlased koos karjalastega rüüsteretke Virumaale, vastates niiviisi liivimaalaste varasemale rünnakule Pihkva alla. Jätkuvat huvi Narva jõe taguste alade kristianiseerimise ja seeläbi oma võimule allutamist vastu näitab 1255. aastal liivimaalaste poolt paavstilt taodeldud luba, et Riia peapiiskop (vahepeal oli Riia piiskopi tiitel ülendatud peapiiskopi omaks) tohiks nimetada piiskoppe Vadjamaa, Ingerimaa ja Karjala paganarahvaste jaoks. Sarnast huvi tundsid aga ka rootslased, kes tungisid 1256. aastal Vadjamaale, aga kes seal suurvürst Aleksandr Jaroslavitši käest lüüa said.

Ka Saksa ordu ei loobunud aga oma taotlustest Vadjamaa hõivamiseks. 1262. aastal on näiteks mainitud nende toetusel ametisse seatud Vadja- ja Ingerimaa ning Karjale piiskoppi. Tema ametijärglasest on andmeid 1268. aastast. Mõlemad mehed viibisid aga tegelikult Saksamaal, sest nende piiskopiamet oli pelgalt tiitel ning nii Vadjamaa kui Karjala kuulusid tegelikult Novgorodi võimu alla. Samas said need katseks ajendiks järjekordsele sõjale Vene ning Liivimaa riigikeste vahel. 1267. aastal toimus Novgorodi rüüsteretk Rakvere alla. Peagi hakati ette valmistama ka uut sõjakäiku, mis võeti Põhja-Eestisse ette 1268. aasta jaanuaris. Siis Liivimaale saabunud väge juhtisid vähemalt kuus vürsti ning kaasa võeti suurejoonelised piiramismasinad.

Pildil: Narva linnus asus 13. sajandil Taani kuninga ning Novgorodi võimualade piiril.

Liivimaale saabunud vägi oli võimas ning tegu oli ühe suurima ulatusega Liivimaa-Vene konfliktiga 13. sajandil. Taani kuninga võimu all olevasse Põhja-Eestisse saabunud vürstid palusid Saksa ordul ja Tartu piiskopil sõjategevusest kõrvale jääda, kuid kui väed 18. veebruari paiku Rakvere juures kohtusid, olid Taani vasallide kõrval vaenlase vastu välja astunud ka orduvennad ja Tartu piiskop. Toimusid kaks äärmiselt verist kokkupõrget, milles hukkus ka Tartu piiskop Aleksander, aga kumbagi poolt ei saa lugeda lahingu selgeks võitjaks. Kevadel toimus veel ordu vastusõjakäik Pihkva alla, mille käigus hävitati Irboska linnus. Suhted pingestusid seejärel veelgi, aga kui Novgorodis kogunes suur armee, kuhu kuulusid ka mongolid, pidasid Liivimaa võimukandjad paremaks rahu sõlmida.

Vaatamata sõjalistele konfliktidele, ei korraldatud 13. sajandil ühtegi ristisõda skismaatilise õigeuskliku Venemaa alade vastu. Alates 1250. aastatest hakati aga eriti Poola piirkonnas Venet üha enam käsitlema paganlike mongolite ohliku sõltlase ja abilisena, mis küll ei takistanud reaalset poliitilist koostööd, kui see osutus vajalikuks. Vene ortodokset kristlust ei vastandatud algselt 13. sajandil katoliiklusele, aga Liivimaa seisukohalt osutus Vene-suhetes oluliseks Leedu suurvürstiriigi teke ning selle jäämine paganlikuks riigiks. Kui leedulased laiendasid enda võimu kiiresti ida poole, kus nende võimu alla langesid ka kristliku Venemaa alad, siis hakati kristlikku Venet üha enam käsitlema Liivimaale ohtlike paganate toetajana.

Pildid:

http://www.histrodamus.ee/upload/files/test/Narva_linnus.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool