Ladinakristlik Liivimaa ja Vene

kaardile

1233

Pihkva ja Novgorod olid 1224.-25. aastal saavutanud Liivimaa katoliiklike riigikestega rahu, mis oli üldiselt soodus, kuigi võitlused Eesti alade pärast olid lõppenud venelastele ebaõnnestunult. Pärast eestlaste vastu peetud ristisõja lõppu kandusid uude vallutusjärgsesse poliitilisse süsteemi usutavasti üle ka juba 12. sajandist pärinevad võimkondade piirid. Seega jäid Riia leeri, mõõgavendade ja Taani kuninga võimualade piirid idas samasuguseks kui need olid olnud ajal, mil Vene vürstide võimualad piirnesid eestlaste asualadega. Veel 13. sajandil olid aga mõned Latgale alad Ida-Lätis, kus Polotski vürstide võim oli märksa suurem, venelaste maksualad. Juba 1224. aastal sõlmitud rahu sai aluseks kokkuleppele, millele tuginesid Liivimaa-Vene suhted Eesti ala idapiiri osas kuni 16. sajandi keskpaigani.

Vaatamata tõsiasjale, et Liivimaa idapiir sai ka jooneks katoliikliku ning õigeuskliku maailma vahel, pole vallutusjärgse Eesti maaisandate ning Vene vürstide suhetes 13. sajandil tajutav mingi terav religioosne konflikt. Samuti oleks anakronistlk kõnelda mingisugusest antagonistlikuks lääne ja ida kultuuri vastaseisust. Seda illustreerib näiteks piiskop alberti venna ning Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši tütre vahel sõlmitud abieluliit. See sai 1230. aastatel lausa aluseks poliitilisele koostööle Riiale allunud Tartu piiskopkonna ning tol ajal Kirde-Vene vürstide poolt Pihkvas ja Novgorodis valitsemisest kõrvale tõrjutud võimupretendentide vahel. Novgorodis kukutatud Boriss Negotševitš ning Pihkva trooni taotleja Jaroslav Vladimirovitš leidsid endale Venemaalt pagemise järel asupaiga Otapääl.

1233. aasta kevadel ründas Boriss Jaroslav koos oma Vene pooldajatega ja Tartu piiskopkonna meestega Pihkvale allunud Irboska linnust. Vasturünnaku käigus hõivasid aga pihkvalased Irboska ning Jaroslav Vladimirovitš langes vangi. Seejärel algasid Tartu piiskopi rüüsteretked, mis jõudsid välja ja Novgorodimaale. 1234. aasta varakevadel tungis aga Novgorodi vürst vastusena oma vägedega Tartu alla. Lahingus Emajõel saavutas ta edu ning laastas Ugandit Tartu ja Otepää ümber kuni lõpuks piiskop nõustus rahuga. Kui vanem ajalookirjutus on näinud 1230. aastate konfliktides Vene erinevate sisejõudude vastanduvast „lääne-“ või „ida-orientatsioonist“, siis tegelikkuses oli nende konfliktide näol pigem tegu tavalise poliitilise võitlusega Pihkvas ja Novgorodis, millesse Liivimaa jõud sekkusid suheliselt spontaansetel ning suuresti juhuslikel põhjustel.

Pildil: Mõõgevendade ordu sõjajõud.

Venemaal endas toimus aga 1230. aastate lõpul äärmiselt oluline poliitiline muutus. 1237. aastal jõudis Vene vürstiriikideni khaan Batu juhitud mongolite sõjakäik. Venemaa oluliseim valitseja, Vladimiri suurvürst, langes nende vastu peetud esimeses suures lahingus Kirde-Venemaal. 1239. aastal tungis Batu vägi taas Venemaale, seekord pigem lõunapoolsetele aladele. Mongolid vallutasid 1240. aastal varasema suurvürstiriigi pealinna Kiievi ja tungisid sealt hävitustööd tehes edasi Poolasse ja Ungarisse. Liivimaa naabermaad Novgorod, Pihkva ja Polotsk nende sõjakäikude all otseselt ei kannatanud, kuid Novgorod ja Pihkva läksid ligikaudu samal ajal Kirde-Venemaa vürstide kontrolli alla, kes omakorda pidid end tunnistama mongoli khaanide alamateks ja maksualusteks.

Pildid:

http://keep4u.ru/imgs/b/070907/28f777ece622ba6683.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool