Eestlased ja Vene muinasaja lõpul

kaardile

1176

Esimene riiklik moodustis tänapäeva Venemaa territooriumil loodi traditsiooni kohaselt 862. aastal, kui kohalike slaavi rahvaste ning Skandinaavia mõjude ja valitsejate kokkusulamisel moodustus Põhja-Venemaal Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitsejad jätkasid vallutusi alistasid Smolenski ja Ljubegi linnad ja rikka kaubalinna Kiievi. Riigi pealinn viidi üle Kiievisse, millest valitsesid Rjurikovitši dünastia suurvürstid pika aja jooksul tänapäeva Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes asunud Vene väiksemate vürstiriikide üle. 12. sajandi algusest alates toimus aga Kiievi keskvõimu nõrgenemine ning üksikute vürstide võimu kasv, kes muutusid suurvürstist peaaegu täiesti iseseisvaks. Eesti alaga olid neist riigikestest kõige rokem seotud Loode-Venemaal asuv võimas ja kaubanduslikult edukas Novgorod ning  Velikaja jõe alamjooksul asuv Pihkva.

Pildil: Vene alad 11. sajandi alguses

12. sajandi vältel oli tänapäevase Eesti ala elanikel tihti kontakte Vene vürstiriikidega ning ette tuli ka mitmeid veriseid konflikte. Näiteks vallutas Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš 1116. a Otepää ning tema poeg Vsevolod sooritas 1130. a Eestisse sõjaretke. Samas korraldasid Läänemere idarannikul elavad läänemeresoomlased 1176. aastal rüüsteretke Pihkvase ning võitsid seal edukas lahingus kohalikku vürsti. 1191. aastal sõlmisid Novgorod ning Polotski vürstiriik (mis asub tänapäeva Valgevene riigi põhjaosas) omavahel lepingu ning sama aasta talvel võttis Novgorodi vürst Jaroslav Vladimirovitš ette rüüsteretke, mille käigus ta põletas Tartu. Keeruline on aga hinnata nende retkede poliitilist tagapõhja: kas tegu oli rüüsteretkedega või oli nende eesmärgiks Eesti mõnes osas püsiva vene ülemvõimu ja maksukohustuse sisseseadmine.

13. sajandi alguses igatahes ükski tänapäevase Eesti osa Vene vürstide korrapärase maksustusvõimu alla ei kuulunu. Et mõni Vene vürst saanuks ühendada mõne ala oma riigiga, pidi tal olema piisavalt vahendeid, et rüüsteretkest saaks vallutussõda. Samuti pidanuks Eestis kohapealsed omandi- ja ja võimusuhted olema piisavalt stabiilsed, et püsivat välishaldust kehtestada. Ilmselt polnud 12. sajandi lõpuks kumbki neist tingimustest täidetud. Samas olid aga olemas kaubandussuhted eestlaste ja teiselpool Peipsi järve elavate rahvaste vahel ning ida poolt pärinevad kultuurimõjud on muinasaegses Eestis ilmsed. Eeskätt kohalikul eliidil oli kontakte Novgorodi ja Pihkvaga ning ida poolt on pärit ka eesti keelde tulnud esmane ristiusuga seotud sõnavara: näiteks terminid „rist“, „raamat“, „paast“. Nii mõjutasid juba enne ladinakristlike ristisõdijate saabumist eestlaste uskumusi õigeusklikud Vene vürstiriigid.

Lääne- ja Kesk-Euroopa ladinakristliku maailma jaoks sümboliseeris Vene 12. sajandi lõpul kauget, teistsugust, tundmatut ja metsikut maad. See ei tähendanud kindlasti mitte hukkamõistu – pigem oli tegu tõsiasjade nentimisega. Venemaal oli oma kindel koht keskaegse Euroopa geograafias, aga arusaam Vene alade suurusest, täpsest paiknemisest, ulatusest, kus sealsed vürstid teostasid oma poliitilist võimu ning erinevustest, mis eristasid Läänemere idaranniku rahvaid venelastest võisid teataval määral olla lääne- ja keskeuroopalste jaoks hägusad. Oluline roll oli Venel aga olnud Skandinaavia ja laiemalt Ida-Euroopa riikide ja rahvaste ajaloos ja kirjasõnas, kes venelastega kindlasti rohkem tuttavad olid, kui mitmed 12. sajandi lõpust alates Liivimaale saabunud valdavalt sakslastest misjonärid ja ristisõdijad.

Pildid:

http://25.media.tumblr.com/tumblr_m943zbYbfd1ruadito1_500.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool