Eesti-Läti piiritüli algus

kaardile

märts 1920

1920. aastal jäid Eesti-Läti suhetes olud pingeliseks, sest mõlemad riigid olid teineteise vastu suhteliselt umbusklikud ning iga lahendamata küsimus, mida pärast 700 aastat toimunud sümbioosset eksisteerimist oli palju, tekitas pingeid.

Eriti muutus teravaks aga piiriküsimus, milles eriliseks probleemiks osutus Valga kuuluvus. Linnas elas üle 7000 eestlase ja umbes 5500 lätlast, nii et mõlemad riigid taotlesid tähtsa raudteesõlme ja kultuurikeskuse endaga ühendamist.

1919. aasta alguses, kasutades ära soodsat olukorda Vabadussõjas, oli Eesti juba mõningaid ettevalmistavaid samme Valga ühendamiseks ette võtnud: kui Läti Ajutine Valitsus oli sattunud Punaarmee pealetungi ajal täbarasse olukorda, sõlmiti veebruaris leping Läti väeosade formeerimise kohta Eesti territooriumil.

Vägesid tuli Eestis relvastada, toita ja rahaga varustada. Läti rasket olukorda ära kasutades, surusid eestlased aga lepingusse punkti, mille alusel Valga ja teisedki vaidlusalused piirialad pidid erikokkuleppe sõlmimiseni jääma Eestile. Sõjaolukorras jäi maatükkide jagamine tagaplaanile, aga tõusis 1920. aasta alguses uuesti tüliküsimuseks, mil kogu piiri ulatuses oli vaidluse all 23-28 valla, kolme alevi ning Ruhja ja Valga linna saatus.

Läti ametnikud keeldusid 1920. aasta alguses Valgast lahkumast, olles kõige rohkem kompromissina nõus linna poolitama, eestlased nõudsid aga kogu asulat endale. 1920. aasta jaanuari lõpus algasid omavahelised jõudemonstratsioonid ja solvangud. Valitsused kütsid mõlemas riigis üles ka rahvuslikku arvamust, mis põhjustas vimma. Moodustatud komisjonid, kes Volmaris tülialuste piirkondade omamist arutasid, ei jõudnud kahe kuu jooksul mingitele tulemustele.

Piirikomisjoni töö ummikusse jookmine tekitas kriisi, mille lahenduseks võis olla vaid relvakonflikt või rahvusvaheline erapooletu vahekohus. Kriis kulmineerus märtsikuu esimesel poolel, mil lätlased hakkasid piiri suunas toimetama sõjavägesid ja varustust ning arutati võimalust alustada sõda Eesti vastu. Ka Eesti viis enda väed valmisolekusse, aga lätlased otsustasid rünnakut siiski mitte alustada.

Sõjalist konflikti suudeti niiviisi vältida ning kriis otsustati lahendada välisriikide vahekohtunike abil. Viimaste etteotsa asus Inglise kolonel Stephan Tallents, kes oli Ida-Euroopas varem näiteks esindanud Briti huve Poolas ning osalenud ka Eesti vägede tegevuse inspekteerimises Punaarmee vastastel rinnetel.

Kiaupa, Zigmantis; Mäesalu, Ain; Pajur, Ago, Straube, Gvido. Baltimaade ajalugu. Tallinn, 1999
Ant, Jüri. Eesti 1920: iseseisvuse esimene rahuaasta. Tallinn, 1990

Foto: http://allaboutlatvia.com/article/565/a-tale-of-two-cities/

 

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • NB
  • nool