Eesti ja Läti iseseisvumine

kaardile

november 1918

1917. aastal, pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni, algas Eestis aktiivne võitlus autonoomia saavutamise eest kõigile eestlaste asualadele. See kulmineerus 8. aprillil Petrogradis toimunud manifestatsioonis, milles osales ligi 40 000 eestlast ning pärast mida andis Venemaa Ajutine Valitus välja määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta". Selle määrusega liideti Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad Eestimaa kubermanguga, kaotades administratiivse ühtsuse lätlaste asualadega. Sama aasta augustis moodustati ka komisjon, mille ülesandeks oli Eesti ja Läti vaheline piir võimalikult täpselt kindlaks määrata, aga see teostus tegelikkuses alles 1920. aastal.

Ka Lätis tekkisid pärast Veebruarirevolutsiooni analoogsed liikumised, mis nõudsid Ajutiselt Valitsuselt kõigi Läti alade ühendamist ning taotlesid autonoomiat. Liivimaa maanõukogu tunnistati küll provintsiaalseks omavalitsusorganiks, andes seeläbi Põhja-Lätile autonoomia, aga kategooriliselt keeldusid Vene keskvõimud Latgale liitmisest teiste Läti aladega. Seepeale nõudis 12. augustil Riias kokku tulnud konverent Lätile täielikku enesemääramisõigust. Kitsamas poliitikute ringkonnas otsustati, et juhul, kui sakslased peaksid vallutama Riia, nõutakse Venemaast lahkulöömist ja riiklikku iseseisvust.

1918. aasta alguses alustasid Saksa väed Baltikumis pealetungi. Eesti poliitikud moodustasid 19. veebruaril Eestimaa Päästmise Komitee ja koostasid iseseisvusmanifesti, milles teatati demokraatliku Eesti Vabariigi loomisest. Veel enne sakslaste saabumist võeti võim rahvusväeosade abil enamlastelt üle ja 24. veebruaril kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Põhja-Lätis oli aga võim suuresti läinud enamlaste kätte, kes kartsid, et rahvuslikud püüdlused nõrgestavad revolutsiooni ja eitasid omariikluse vajadust. Nii ei kuulutatud Lätis enne sakslaste pealetungi välja iseseisvat vabariiki ning võim läks lihtsalt (nagu tegelikkuses ka Eestis) Saksa sõjaväevõimudele.

Pärast 1918. aasta 11. novembri Compiegne'i vaherahu sõlmimist, mis lõpetas Esimese maailmasõja, alutasid Saksa väed Baltikumist taandumist. Eestis asus Ajutine Valitsus tegutsema juba 11. novembril, Lätis kulus veidi kauem aega: 17. novembril kogunes esimesele koosolekule Läti Rahvanõukogu, mille esimeheks valiti Jānis Čakste. Rahvusnõukogu kinnitas ametisse Läti Ajutise Valitsuse eesotsas Kārlis Ulmanisega (fotol) ning 18. novembril 1918. aastal loeti Riia Teatris ette Rahvanõukogu deklaratsioon demokraatliku Läti Vabariigi loomise kohta.

Kiaupa, Zigmantis; Mäesalu, Ain; Pajur, Ago, Straube, Gvido. Baltimaade ajalugu. Tallinn, 1999
Vahtre, Sulev. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005

Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/a/a0/Karlis_Ulmanis_1934.jpg/300px-Karlis_Ulmanis_1934.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • NB
  • nool