Eesti sotsialism duumamonarhia ajajärgul

kaardile

1911

1905. aasta revolutsioonile järgnenud sõjaseisukorras olid keelatud sotsiaalsed kogunemised ja miitingud. Salliti tööliste streike, aga ainult juhul, kui tegu oli majanduslike nõudmistega - kõik poliitilised väljaastumised suruti kohe maha. Sotsialistide erakondadest ei suutnud töövõimelisena säilida kumbki.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus, millel 1905. aasta lõpul oli olnud 10 000 liiget, suri lihtsalt välja, Peeter Speek ja selle teised eestvedajad põgenesid riigist. Alles jäi tuhatkond sotsiaaldemokraati, kes liitusid VSDTP kohalike rühmitustega.

Seega kujunes arvuliselt suurimaks parteiks ametlikult keelustatud VSDTP. Ka nemad said 1905. aasta revolutsiooni mahasurumisel kõvasti kannatada, aga kuna parteil olid olemas varasemad põrandaaluse töö kogemused, ei mõjutanud repressioonid seda drastiliselt. See oli aga salapolitsei konstantse jälgimise all ning pidevalt toimusid arreteerimised. Enam-vähem järjepidevalt suudeti organisatsiooni elus hoida ainult suuremates linnades, mujal jäi nende tegevus katkendlikuks.

Oluliseks muudatuseks VSDTP sees oli enamlaste esiletõus. 1905. aastal polnud enamlaste ja vähemlaste erinevusi VSDTP siseselt peaaegu märgatagi: enamlased tõusid esile just seepärast, et nende tegevus oli üles ehitatud konspiratiivsusele ning põrandaalusele tööle - seega elas nende tiib ka repressioonid kergemini üle.

VSDTP juhiks tõusis kõigepealt Nikolai Janson, kes aga peagi emigreerus USA-sse, tema järel Hans Pöögelmann, kes lahkus aga samuti USA-sse, ning kolmandana Jaan Anvelt. Sotsiaaldemokraadid üritasid enamlaste juhtimisel ka kõiki Eestis olevaid sotsiaaldemokraatlikke organisatsioone ühendada ning peagi toimus ka esimene salajane kõigi Eesti sotsiaaldemokraatide konverents, aga edu saavutati alles 1914. aasta juunis Narva külje all toimunud Paemurru konverentsil, kus moodustati VSDTP Eesti Organisatsioonide Keskkomitee. Selle liidrid arreteeriti aga enne, kui see midagi reaalselt saavutada suutis. Vahistatud sotsialistide karistused olid reeglina väga leebed: tavaliselt piirduti väljasaatmisega Venemaa idaosasse, kus järelvalve nende üle praktiliselt puudus, nii et nad probleemideta Baltikumi naasta.

1906. aasta, esimeste duumavalimiste ajal, ei saanud sotsialistid luba poliitiliste koosolekute organiseerimiseks ning nii otsustasid kõik sotsiaaldemokraadid ülevenemaaliselt valimisi boikoteerida. See oli märgatav Tallinna tööstustööliste seas, kellest valis ainult kolmandik. Teise riigituuma koosseisus kuulusid sotsiaaldemokraatide fraktsiooni Eestist valitud „Dvigateli" tööline Paul Pärn ja taluperemees Mart Murten. Kolmanda ja neljanda riigituuma koosseisu puhul oli selge, et vaatamata selles reeglina jõulistele vasakpoolsetele meeleoludele polnud see suuteline läbi viima sotsiaaldemokraatide poolt ette pandud reformeerivaid samme ning tegelikkuses juhiti Venemaad ikka suuresti isevalitsuslikult.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu. V, pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu, 2010
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. 1. osa, 1900-1940, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002
Zettenberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn, 2011

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kohus
  • kool
  • mõis
  • NB
  • nool
  • rong
  • sild
  • ülikool