1905. aasta revolutsiooni tagajärjed sotsialistlikus liikumises

kaardile

1906

1905. aasta revolutsiooniga tekkis Venemaal uus poliitiline reaalsus: piiramatu isevalitsus asendus konstitutsioonilise duumamonarhiaga. Valitsus tegi mitmeid järeleandmisi ka töölistele: paranesid töötingimused ja sotsiaalolud, kehtestati 10-tunnine tööpäev ning lubati ametiühingud. 1905. aasta revolutsioon oli tähtis ka sümboolses mõttes, sest esimest korda toimusid Eestis poliitilised (üld)streigid, grandioossed meeleavaldused ja rahvakoosolekud ning relvastatud võitlus valitsuse vastu.

Sotsialistlike revolutsiooniliste ideede massidesse jõudmisele aitas kaasa 1905. aasta lõpul valitsenud enneolematu sõnavabadus: ajalehtede eeltsenseerimise lõpetati. Revolutsioonilised väljaanded kutsusid rahvast avalikult üles relvade abil valitsust kukutama ja sotsialistlikku korda sisse seadma. Niisuguste väljaannete hulka kuulusid 1905.-07. aastal ilmunud „Edasi" ja „Sotsiaaldemokrat", mida andsid välja sotsiaaldemokraadid-tsentralistid (VSDTP). Tartus ilmunud rahvuslike sotsiaaldemokraatide (föderalistide) häälekandja „Uudised" muutis samuti programmi ning hakkas rahvast mässule õhutama.

Revolutsiooni kõige tähtsama kaudse tagajärjena tasubki mainida eestlaste politiseerumist, mis oli varem puudutanud vaid ühiskonna eliiti. 1905. aasta revolutsioon haaras endaga kaasa praktiliselt kogu rahva. Sotsialistid tõusid aga konservatiivsete jõudude asemel Eestis poliitilisele esiplaanile, saades üheks oluliseimaks ühiskondlikuks jõuks, vaatamata enda eri esindajate vastuoludele. Ka 1917. aastal toimunud revolutsiooni järel on enamluse suhteliselt suur levik Eestis seletatav 1905. aasta mõjuga.

1905. aastal astus avalikkuse ette Tartu õpilasringidest väljakasvanud kultuuriuuenduslik rühmitus ja liikumine Noor-Eesti, mis avaldas värskendavat mõju kogu ühiskondlikule mõttele. Selle juhtivasse tuumikusse kuulusid Gustav Suits (fotol aasta varem 1904), Friedebert Mihkelson (Tuglas), Johannes Aavik Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Peeter Ruubel. Noor-Eesti poliitilise näo kujundasid radikaalid, kes andsid kogu liikumisele vasakpoolse ja mässulise ilme. Nad ütlesid lahti etnotsentrismist ja kultuurirahvuslusest, hülgasid ka äärmussotsialistide rahvusliku nihilismi ning kritiseerisid marksiste ja ortodokseid sotsiaaldemokraate klassivõitluse ületähtsustamise ja rahvusliku fenomeni eiramise eest.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu. V, pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu, 2010
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. 1. osa, 1900-1940, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002

Foto: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=208&table=Scans


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kohus
  • kool
  • mõis
  • NB
  • nool
  • rong
  • sild
  • ülikool