Tööliste olukord 20. sajandi alguses

kaardile

1901

Vabrikutööliste palgad oli 20. sajandi alguses väga kõikuvad. Sajandivahetusel teenis Eestimaa kubermangu vabrikutööline keskmiselt 266 rubla aastas (Vene sisekubermangudes oli keskmine samas 207 rubla), millest pere ülalpidamiseks ei jätkunud.

Väga sageli teenisid lisa ka pereema ja suuremad lapsed.

Seoses 20. sajandi algul tööstust haaranud kriisiga vähenes keskmine töötasu 1904. aastaks 255 rublani. Palgataset mõjutas ka paljudes ettevõtete üleminek ajatöölt tükitööle, mis lubas küll oma võimeid proovile panna ja rohkem teenida, aga esialgu oli märgata vaid kõhnemat rahakotti ja tugevamat töösurvet, millega ei suudetud sammu pidada. Palju probleeme tekitasid jätkuvalt tööõnnetused: perioodil 1901-05 toimus Eestimaa kubermangu vabrikutööstuses 1000 töölise kohta rohkem kui 30 tööõnnetust aastas.

Tööliskonna peamisteks nõudmisteks jäid jätkuvalt - nagu kogu Euroopas - 8-tunnine tööpäev ja ületunnitöö muutmine vabatahtlikuks; päevapalga alampiiri tõstmine; tööliste ja juhtkonna esindajaist komisjoni moodustamine tükitööhinnete määramiseks ja vallandamisega seotud küsimuste otsustamiseks; hilinemise ning puudumise eest määratavate rangete trahvide kaotamine; tööruumide sanitaarolukorra parandamine; ettevõtte kulul abiraha maksmine tööõnnetuste korral ning streikijatele immuniteedi tagamine. Samas omandas töölisliikumine järjest rohkem poliitilist iseloomu, põimudes tihedamalt sotsialistliku ideoloogiaga.

Paljud töölispered elasid eelkõige kasarmutes, mis olid rajatud ettevõtete juurde, aga Tallinnas ja teisteski linnades elas enamik vabrikutöölisi siiski 1-2-korrusteliste üürimajades, mida oli hakatud eeslinnadesse hulgaliselt ehitama 1870. aastatest alates. Neis domineerisid ühetoalised või toast ja köögist koosnevad agulimaja korterid, suurusega keskmiselt 10-14 m2. Tööliskorterid olid ülerahvastatud: töölipere tavalises eluasemes, 9-25 m2 suuruses toas elas tavaliselt 4-5 inimest, tihti aga lausa 7-8-liikmeline perekond.

Sajandivahetusel toimus ka murrang üleminekul külamentaliteedilt linnamentaliteedile tööliste seas. Maalt linna asunud või linnalähedaste töölisasulate inimesed võtsid linnamalli omaks kiiremini kui talurahvas. Linlikud jooned avaldusid eriti pidurõivastes ja toasisustuses. Töölisaktivistide eestvedamisel tegutses vabrikute juures laulukoore, orkestreid, näite-, kirjandus- ja spordiringe. Kui (vähesel määral, aga siiski) lühenes tööpäeva pikkus jäi töölistel rohkem aega enda ja perekonna tarbeks. Vaba aja pahupooleks oli alkoholi tarvitamine, mis oli eriti tavaks palgapäevadel. Eriti kurdeti viina liigpruukimise üle Narvas ja Kundas.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu. V, pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu, 2010
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. 1. osa, 1900-1940, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kohus
  • kool
  • mõis
  • NB
  • nool
  • rong
  • sild
  • ülikool