Ajakirjandus Nõukogude perioodi alguses

kaardile

1950

Meedia olukorda nõukogude ühiskonnas iseloomustas väga tugev tsentraliseeritus ja hierarhilisus. Kõigis liiduvabariikides ilmus enam-vähem ühesugune komplekt ajalehti ja ajakirju: kompartei leht, komsomoli leht, loomeliitude leht, sageli ka talurahva leht, spordileht, linnade ja rajoonide lehed. Uusi väljaandeid juurde asutada oli äärmiselt keeruline: rajoonist laiema leviku puhul sai seda teha ainult NLKP Keskkomitee sekretariaadi loal - seetõttu muutus Nõukogude perioodil lehtede arv ja struktuur vähe. Ehkki Türi oma aja kohta ülimoodne saatejaam sõjas hävis, jätkas Riigi Ringhäälingust välja kasvanud Eesti Raadio tegevust ja laienes pidevalt. Esiteks oli see selleks ajal ühiskonnas täiesti tavaline ja nõutud, teiseks käsitles Nõukogude võim ringhäälingut tähtsa ideoloogilise relvana ja ka kasutas seda vastavalt.

Okupeeritud Eesti ajakirjandus allus igati Moskva kontrollile ja juhtimisele - selle sisu ja hoiak määrati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei poolt mitmete vahelülide kaudu, ning see propageeris partei eesmärke ja täitis neid ülesandeid, mis sellele igal aastal plaani korras määrati. Võim ei käsitlenud ajalehti-ajakirju niivõrd informatsiooni- kui mõjutusvahenditena. Kogu Nõukogude perioodi vältel oli ajakirjanduse tuumaks parteipoliitiline propaganda, millest kõrvalekaldumist vältis range tsensuur. Kritiseerida tohtis ainult seda, mis „pidurdas kommunismi ehitamist või selle positsioonide kindlustamist". Lisaks pidi ajakirjandus aktiivselt ründama „kodanlikku ideoloogiat", mis andis võimudele ettekäände süüdistada ükskõik milliseid režiimivastaseid isikuid või institutsioone.

Kõik ajalehed ja ajakirjad olid mingi institutsiooni häälekandjad, üldsuunitlusega väljaanded enamasti kompartei või komsomoli kontrolli all. Üleriiklikud lehed ilmusid 6 korda nädalas, piirkondlikud ajalehed reeglina 3 korda nädalas. Pärast Teist maailmasõda alustasid ajalehed ilmumist suurte tiraažidega („Rahva Hääl" 1944. aastal näiteks 82 000 eksemplariga), mida saavutati tihti pealesurutud või lausa kohustusliku tellimisega, mis oli osa ideoloogilisest propagandast. Pärast Stalini surma ajalehtede tiraažid langesid, aga järgnevate aastakümnete jooksul hakkasid need taas tõusma - selles polnud enam osa võimudepoolsel sunnil, vaid „sula" perioodil oli see pigem seotud ajalehtede vabanemisega rangetest nõukogulikest kaanonitest ning nende muutumisega mitmekesisemaks ja lugejalähedasemaks.

Ka järgnevatel aastakümnetel oli suurima tiraažiga üleriigiline „Rahva Hääl", millest aga ei jäänud väga palju maha Tallinna „Õhtuleht" ning Tartu „Edasi". Seoses kohaliku väljaande staatusega oli viimaste ideologiseerituse aste ka veidi madalam, kuid ajakirjandusvabadusest pole loomulikult võimalik kõnelda ka nende puhul. Ajakirjanduse operatiivsus oli allpool arevestust, sest range tsensuuri tõttu võis isegi süütutel päevakajalistel sõnumitel kuluda trükkijõudmiseks mitu päeva. 1950. aastate lõpul õnnestus hakata välja olulisi ajakirju „„Loomingu" Raamatukogu", „Keel ja Kirjandus" ning „Eesti Loodus".

Stalini eluajal toimus raadioringhäälingu muutmine privaatsest kodukeskkonnast sotsiaalseks töökeskkonnaks: valjuhääldid seati töökohtadesse ja tänavatele ning väljakutele, et poliitilise propaganda vastuvõtmine teha möödapääsmatuks. Raadiost sai poliitiline tööriist, mis legitimiseeris repressioone ning toetas poliitilisi kampaaniaid. 1940. aastate teisel poolel kajastus ringhäälingu tegevuses informatsioonihirm - pidev valmidus infoga rünnata ja inforünnakuid tagasi tõrjuda. Stalini surma järgsetel aastatel muutus raadio roll ideoloogilise relvana küll märksa tagasihoidlikumaks.

1960. aastateks iseloomustas Eesti Raadiot integreeritus poliitilisse süsteemi ja viimase osana toimimine. Ressursid olid plaanimajanduse tingimustes tagatud riiklikust eelarvest, kus propagandaasutuste vajadusi rahuldati eelisjärjekorras. Ringhäälingul õnnestus aga ära teha ka palju tänuväärset tööd, vahendades ajaviidet ja uudiseid nii Eestist kui mujalt maailmast - viimast esindas tegelikkuse küll vaid Nõukodude Liit (näiteks saatesari „piirist piirini"). Eestis lisandus tugevasti riiklikult kontrollitud programmile 1967. aastal mõneti ajaviitelisem ning pisut vabameelsem „Vikerraadio".

1955. aastal alustas tööd Tallinna televisioonistuudio, mis algselt edastas saateid said nädalavahetustel, järgnevatel aastatel aga üha enamatel päevadel, nii et 1961. aastal algas 7-päevane saatenädal. Juba 1957. aastal hakkas Eesti Televisioon edastama nädalaringvaadet „Aktuaalne kaamera", millest järgmisel aastal tehti päevaülevaade. Raadio vastas sellele uudistesaatega „Päevakaja", millest kujunes esindussaade ja ajakirjanduslik visiitkaart. Teleajakirjanduse kujunemine oli aeglane nii eeskujude kui ka kogemusega inimeste vähesuse tõttu.

Kui 1960. aastate alguses oli televisioon ajakirjanduslikult veel nõrk, siis kümnendi lõpuks koguti piisav potentsiaal järgnevaks teleajakirjanduslikuks tähetunniks, mida soodustas mitmete raadioajakirjanike tulek televisiooni. See tõi kaasa ETV kuldaja 1960. aastate lõpul. Ideoloogiline surve ja tsensuur polnud väga tugev, nii et lootus liberaliseeruvasse ühiskonda kasvatas uue teletegijate põlvkonna professionaalset eneseteadvust.

Vihalemm, Peeter. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu, 2004
Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005

Foto: http://2.bp.blogspot.com/_uOPZfpPueGI/TBpwKAFtHcI/AAAAAAAAA4g/QdXj_PGozDk/s1600/379282t41h9871.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade