Eesti ajakirjandus Teise maailmasõja perioodil

kaardile

1940

Nõukogude okupatsioon Eestis likvideeris vaba ajakirjanduse ja asendas selle Moskvast juhtiva bolševiseerimist taotleva ajakirjandusega. Juba 1939. aastal avaldati sõjavägede ülemjuhataja määrus, millega keelati teadete avaldamine Nõukogude Liidu vägede kohta nii sõnas kui pildis. Moskva süüdistas Eesti ajalehti muuhulgas saksavaenulikkuses ja inglisesõbralikkuses. 1940. aasta juunis hakkas ilmuma 4-leheküljeline „Rahva Hääl", mille toimetajad olid veendunud kommunistid. Üldiselt töötasid endised toimetused edasi, aga informatsiooni said nad Moskva juhtnööride kohaselt tegutseva propagandatalituse poolt. Lisaks kehtestati eeltsensuur. Ajakirjanike massiline vallandamine algas 1940. aasta juulis, mil toimetuste liikmed asendati uue režiimi toetajatega. Kui Tartus töötav korrespondent A. Ojari deklareeris, et ei taha koos kommunistidega töötada, siis ta arreteeriti ning jäi teadmata kadunuks.

Juuli lõpul suleti „Postimees", mille trükikojas ja toimetuses hakati välja andma Eestimaa Kommunistliku Partei häälekandjat „Kommunist." Pärast Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga alustati ajakirjanduse täielikku bolševiseerimist ning omariiklusaegsete ajalehtede ja ajakirjade likvideerimist. Toimus ka muutus ajakirjanduse sisus: rahustav propaganda muutus Eesti Vabariiki ründavaks retoorikaks. Uute ajalehtedena hakkasid ilmuma näiteks „Noorte Hääl" ja „Talurahva Hääl", 27. septembril suleti „Postimees", mille asemel hakkas ilmuma „Tartu Kommunist" - selle saatesõnas märgiti, et „töötav rahvas ei taluvat enam kauem „Postimehe" nime, kuna leht olevat olnud kodanlike mustsajaliste huvide kaitsja".

Välises pildis imiteerisid okupeeritud Eesti ajalehed bolševistlikku Venemaa ajakirjandust. Kõik ajakirjad ilmusid vene eeskujul 4-küljelistena, kusjuures esilehele tuli paigutada juhtkiri ja partei ellu puutuvad teated. Artiklite murdmisel keelati „sabad" - st kõik lõigud tuli murda nelinurksete tükkidena. Küsimuse peale, miks sellist vanamoelist murdmisviisi kasutatakse, olevat vastatud, et „Lenin murdis oma „Iskrat" niiviisi." Üldiselt muutus trükiste välimus näotumaks ning paberi kvaliteet madalamaks, kõik perioodilised väljaanded pidi avaldama loosungi „Kõigi maade proletaarlased ühinege!" Lisaks muutusid kõik ajalehed propagandalehtedeks, milledes puudusid apoliitilised artiklid. Nende väljaandmine koondati ENSV Riikliku Kirjastuskeskuste eriosakonna, Ajalehtede Kirjastuse kätte. Raadios kadusid religioonisaated, tohutul hulgal kasvas propaganda edastamise maht.

Ka Saksa okupatsiooni ajal allus ajakirjandus okupatsioonivõimude rangele kontrollile ja juhtimisele. Mitmetel ajalehtedel - näiteks „Postimehel", „Järva Teatajal" või „Lääne Elul" - lasti propaganda huvides ilmuda nende Nõukogude perioodi eelsete nimede all, aga tsenseeritult. Suuresti kasutati meedias retoorikat, et Eesti on taas vabastatud. Tallinnas jäi ainsa päevalehena ilmuma „Linna Teataja", alludes karmile tsensuurile, mida korraldas Saksa sõjaväe Propagandastaffel Estland. Kõrvuti kasutati saksa ja eesti keelt. Kui loodi tsiviilvalitsus, lõpetas „Linna Teataja" ilmumise ning selle asemele astus „Eesti Sõna", mida võib lugeda Eesti Omavalitsuse häälekandjaks.

Saksa okupatsiooni ajal levisid ka mõned Eesti rahvuslike ringkondade poolt põranda all väljaantavad masinkirjalised ajalehed: „Vaba Eesti" Tallinnas ja „Võitlev Eestlane" Tartus, mis levitasid rahvuslikke ülekutseid. Neid ajalehti saadeti ka väljapoole Eestist, peamiselt Rootsi ja Soome, välismaal elavad eestlased trükkisid aga kodumaal levitamiseks taskuformaadilisi väljaandeid. Pärast Tallinna pommitamist 9. märtsil 1944. aastal pandi okupatsioonivõimude poolt alus 20. Eesti Diviisi nädalalehele „Varemetest tõuseb kättemaks", milles ilmusid peamiselt sõjakirjasaatjate kirjutised ja reportaažid. Eesti raadios domineeris eesti- ja saksakeelne jaam Landessender Reval, aga samal ajal olid Eestisse suunatud kommunistlik propaganda idapiiri tagant ning Soome hõimulähedust rõhutavad jaamad.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade