Ajakirjandus „Vaikival ajastul“

kaardile

1934

1930. aastate alguse sisepoliitilise kriisi ajal tegeles ajakirjandus selgesti kihutustööga, lähtudes neid kontrolliva erakonna ambitsioonidest. Näiteks ilmus 1933. aastal sotsialistide ajalehes artikkel, kus põhjendamatult süüdistati vabadussõjalasi riigipöörde kavandamises. Olukorra kontrolli alla saamiseks kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus 1933. aastal eeltsensuuri, millele reageeriti meedias üpris teravalt. Ajakirjanikud väljendasid enda halvakspanu näiteks seeläbi, et avaldasid valgeid veergusid, näidates, kus tsensor on tegutsenud, või kirjutades juhtkirjades triviaalsetel teemadel - näiteks sellest, kuidas kurke soolata.

Pärast 1934. aasta riigipööret pandi kaitseseisukorra kestuse ajaks maksma mitmed erakorralised määrused, mis ajakirjanduse vabadust tunduvalt piirasid. Tsensuur kehtestati siiski vaid trükitööde järelkontrolli kujul. Hiljem asutati Riiklik Propaganda Talitus ja selle juurde kuuluv informatsioonibüroo, mille kaudu mõjutati ajakirjandust soovitud suunas. Iga ajaleht võidi sulgeda, kui ta „poleemika võiks kahjustada ühiskondlikku rahu". Neile erakorralistele vahenditele anti 1938. aastal uue trükiseadusega permanentne kuju. Väga teravalt seisis „vaikiva ajastu" tsensuurile ja kitsendustele vastu „Postimees" Tõnissoni juhtimisel, mille eest sai ajaleht ka korduvalt karistada ning pandi lõpuks valitsuse poolt sekvestri alla.

Aastal 1936 ilmus Eestis kokku 49 ajalehte, neist 43 olid eestikeelsed, ja 6 võõrkeelsed. Ajakirju ilmus samal aastal 217, neist olid eestikeelsed 192. Ajalehtede arv vähenes eelkõige riigivõimude piirava tegevuse tõttu 1934. aastast 1936. aastani tunduvalt: 101-lt 49-le - seega umbes poole võrra. Ajakirjade arv, mis poliitilisi arenguid ilmselgelt vähem kritiseerisid, näitas siiski tõusutendentsi. Ilmumise sageduselt olid esikohal kuukirjad, mis moodustasid ligi poole ajakirjade üldarvust.

1934. aastal riigistati raadio - loodi Riigi Ringhääling - ning see alustas uue omaniku juhtimisel 1. juulil tegevust Fred Olbrei juhtimisel, kes arendas ja modifitseeris selle väärikaks euroopalikuks institutsiooniks, võttes suuna üldisemale kultuuritutvustamisele ning arendades rahvuslikku liini. Ringhäälingu riigistamise seotus uue poliitilise režiimi tugevdamisega ilmnes kohe. Kui raadio algusaastatel nähti ringhäälingus kultuurivahendajat, siis autoritaarsel perioodil teadvustasid riigijuhid laiemalt selle integreerivat funktsiooni ning võimalust teha propagandat. Sellele osutavad selgesti raadio saatekava muutused: suund võeti rahvuslikkuse ja patriotismi kujundamisele, peeti loenguid Vabadussõjast, riigipühadest ning Kaitseväest.

Raadio tehnilise kvaliteeti parandamist võib samuti seostada propaganda osana, sest oldi ju huvitatud sõnumi viimisest laiema kuulajaskonnani - Türile ehitati näiteks 1937. aastal võimas saatejaam. 1939. aastaks jõudis raadiokuulajate arvu juba 100 000-ni. Mitmed kasutusele võetud uudsed tehnikasaavutused, nagu magnetofonid ja reportaažiauto (Hõbehall) võimaldasid eetrisse antavaid saateid oluliselt mitmekesistada.

Vihalemm, Peeter. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu, 2004
Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Lauk, Epp. Eesti ajakirjanduse süsteemi kujunemine. Eesti ajakirjanduse ajaloost X. Tartu, 1996

Foto: http://raadiotuba.and.ee/PILDID/Ret/retint1939d.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade