Ajakirjandus iseseisvas Eestis

kaardile

1920

Iseseisvuse saabudes muutus olukord ajakirjanduses järsult: kõik senised tuntumad ajakirjanikud-poliitikud asusid tööle kesk- või omavalitsustesse ning lehed jäid peamiselt nooremate jõudude juhtida. Omariikluse saavutamise järel muutusid ajalehed ka poliitilises elus teisejärguliseks teguriks ning tegelik erakondlik konkurents toimus riigistruktuurides. Iseseisvusperioodi ajalehed ei kaotanud mitte ainult osa enda üldpoliitilisest mõjust, vaid langes ka nende kultuuriline tähtsus. Kahtlemata oli aga positiivne trükivabaduse tagamine 1920. aasta Eesti põhiseaduses. Juba 1919. aastal asutati Tallinna ajakirjanike poolt Eesti Ajakirjanikkude Ühing, mis 1925. aastal muudeti Eesti Ajakirjanike Liiduks, mille ümber koondusid peaaegu kõik sel elualal tegevad isikud.

Omariiklus mõjus selgesti soodsalt Eesti ajakirjanduse arenemisele. Koos ühiskonlik-poliitilise elu diferentseerumisega kasvas kiiresti ka ajalehtede ja ajakirjade arv. Tehniliste vahendite mitmekesisemaks ja kättesaadavamaks muutudes paranes ka ajakirjanduslike väljaannete väline, kujunduslik külg. Lisaks muutusid ajalehed keskmisel 8-12 leheküljelisteks, kusjuures mõnede erakordsete sündmuste puhul ulatus lehekülgede arv ka 20-30-ni. Tallinnas kujunes „Päevaleht" G.E. Luiga juhtimisel suurimaks ajaleheks Eestis, tiraažiga umbes 45-50 000 eksemplari. Teise suurema väljaandena hakkas 1918. aasta lõpul Tallinnas ilmuma ka tööerakonna häälekandja „Vaba Maa" - kahe lehe omavaheline võistlus mõjus viljakalt kogu riigi ajakirjanduse sisulisele ja ka puhttehnilisele arendamisele.

Päevauudiste osas arenes kiiresti funktsioneeriv uudistevõrk. Eesti Telegraafi Agentuuri ehk ETA kaudu saadi teateid välismaalt, kus lehtedel oli ka enda erikorrespondente. Paljud ajalehed avaldasid erilehekülgi, mis olid pühendatud kultuuriküsimustele, naistele, tehnilistele nõuannetele vms. Romaane ilmus joone all igal ajalehel. Poliitiliste ajalehtede kõrval, mis olid olemas pea igal erakonnal, võitsid laiade rahvahulkade poolehoiu kõmulehed, mida peamiselt esindasid „Esmaspäev", „Rahvaleht" ja „Uudisleht". Kõige loetavamad ajalehed seisid ikkagi erakondade teenistuses: lisaks „Vabale Maale" esindas „Postimees" jätkuvalt rahvaerakonda, „Kaja" põllumeestekogusid ja „Rahva Sõna" sotsialiste. Suurematest ajalehtedest oli ainult „Päevaleht" erapooletu, kuigi enda poliitiliselt hoiakult siiski parempoolne. Vabadussõdalaste häälekandjana ilmus aastatel 1931-34 „Võitlus". Arvukalt ilmus ka mitmeid kitsama huvialaga piirduvaid ajalehti, näiteks „Kirjanduslik Orbiit" või „Eesti Spordileht".

1930. aastal ilmus Eestis kokku 276 ajalehte ja ajakirja, neist igapäevaselt kolm: „Postimees" Tartus ning „Päevaleht" ja venekeelne „Vesti Dnja" Tallinnas - venekeelseid väljaandeid kokku ilmus üle 60. Omariikluse aastail etendasid silmapaistvat osa ka väiksemates linnades ilmuvad ajalehed, näiteks „Pärnu Päevaleht", „Uus Eesti Narva Uudised" või „Meie Maa" Kuressaares. Iseseisvusaastad soodustasid ka mitmete erialadega seotud ajakirjade ilmumist, näiteks „Agronoomia", „Ajalooline Ajakiri", „Eesti Arst", „Loodus", „Sõdur", „Eesti Naine", „Õigus" jpt. Silmapaistvaks kujundamisvahendiks said pealkirjad, mis muutusid ka konkreetseteks ja põnevateks. Juhtkiri taandus teisele leheküljele, et teha esiküljel ruumi oluliste uudiste jaoks. Sajandialgusega võrreldes oli ajalehtedes ka väga palju fotosid, „Vaba Maa" hakkas 1928. aastal avaldama ka värvitrükis (joonistatud) pilte.

1926. aastal alustas igapäevaste programmidega eraettevõte OÜ Raadio-Ringhääling Tallinnas. Tartus hakati saateid edastama 1928. aasta oktoobris. Saatekava maht kasvas 1930. aasta alguseks 5 tunnini päevas, kümnendi lõpuks isegi 9 tunnini. Raadiote arv kodudes tõusis 1929. aastaks 15 000-ni (st üks vastuvõtuaparaat 79 inimese kohta), selle kasvu piirasid aga arvukad tehnilised probleemid. Regulaarsete saadete mahult edestas Eesti 1920. aastatel lõpul siiski näiteks Hiinat, Indiat ja Türgit. Peamiselt domineerisid kultuurilis-hariduslikud saated, autoreid valiti nende populaarsuse järgi. 1927. aastal asus tööle Felix Moor - teatrikooli Draamastuudio lõpetanu, kelle improvisatsioonivõime ja deklameerimisnauding tegid tema tööst raadioajakirjaniku sümboli aastakümneteks.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Lauk, Epp. Eesti ajakirjanduse süsteemi kujunemine. Eesti ajakirjanduse ajaloost X. Tartu, 1996

Foto: http://maaelu.postimees.ee/foto/1/2/6892145859fc8ac3ad_3.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade