Ajakirjandus venestusperioodil

kaardile

1881

Aleksander III troonileastumise järel 1881. aastal algas Balti kubermangudes venestamisprogramm, mis seadis eesmärgiks nende alade tihedama sidumise impeeriumi külge, viies läbi reforme hariduses, kohtusüsteemis ja ühiskondlike suhetes ning nähes kõikvõimalikel elualadel ette vene keele kasutamise. Eestikeelset ajakirjandust veel kaotada ei saanud, sest puudus vene keelt valdav lugejaskond, aga tsensuur muutus veelgi rängemaks, nii et ajalehtedes ning ajakirjades ei tohtinud leiduda midagi, mis oleks tõlgendatav rahvustunde avaldusena. Saksa ajakirjanduses hakkas domineerima näiliselt neutraalne info kodu- ja välismaalt, palju kirjutati kultuurielust. Otseseid rünnakuid baltisaksluse suhtes üritati mõnevõrra siiski tõrjuda, mis oli lihtne, sest vene trükisõnas toodud faktid olid tihtilugu ebatäpsed.

Venestamine ei toonud siiski kaasa baltisaksa ajakirjanduse mahulist vähenemist, sest nii saksa kui eesti ajakirjandus olid selleks ajaks juba kujunenud omaette sotsiaalseks institutsiooniks, mis täitis olulist rolli inimeste igapäevaelus. Nii suutsid vaatamata Tallinna sakslaste suhteliselt väikesele arvule (umbes 10 000 inimest) püsima jääda mõlemad sealsed suured väljaanded: „Revalsche Zeitung" ning 1870. aastatel rajatud „Revaler Beobachter". Lõuna-Eestis oli baltsisaksa lehtedest menukaim 1860. aastatel ilmumist alustanud „Neue Dörptsche Zeitung", mis protestiks Tartu nime muutmise vastu kandis alates 1897. aastast pealkirja „Nordlivländische Zeitung".

Eesti ajalehtede toimetustes ei leidunud enam aga kedagi, kel oleks Jakobsoniga võrreldav poliitiline osavus, iseloom ning võimekus laiemaid masse tegevusse kaasa tõmmata. Enamik eestikeelseid ajalehti lõpetas enda rahvusliku suuna propageerimise, mõned ajalehed hakkasid aga venestamisideesid toetama. Juhtivaks leheks jäi „Eesti Postimees", mille kõrvale tekkisid A. Grenzsteini poolt asutatud „Olevik", J. Kõrvi „Valgus" ning J. Järve „Virulane". Viimane neist sai Jakobsoni suuna kõige otsesemaks jätkajaks venestusaegsete kitsenduste perioodil: Järv kritiseeris feodaalkorda, kaitses eesti keele õigusi ning üritas kaasa aidata rahvusliku kultuuri arengule.

„Valgus" alustas ilmumis 1880. aastal Rakveres, Kõrv viis selle 1882. aastal üle Tallinnasse. Ta jätkas enda trükises Jakobsoni mõisnike- ja kirikuvastast suunda, toetades ka venestamise poliitikat, mis kindlustas talle võimude usalduse. Ajalehes nägi Kõrv peamiselt tuluallikat. 1881. aastal alustas ilmumist A. Grenzsteini „Olevik", mis sai kiiresti rahvas seas menukaks. Ajalehe ilmumise esimestel aastatel esindas see mõõdukalt rahvuslikku ja kristlikku suunda, aga venestamise süvenedes loobus Grenzstein rahvuslikku orientatsiooni puudutavate küsimuste käsitlemisest. Alguses tagasihoidlikult, aga edaspidi üha selgemini hakkas ta propageerima eestlaste sulamist vene rahvusesse.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Helm, Heinrich. Lühike Eesti ajakirjanduse ajalugu. Tartu, 1936
Peegel, Juhan et al. Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust XVII sajandist XX sajandini. Tartu, Tallinn, 1994

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade