Tsensuur Vene keisririigis

kaardile

1826


Vene impeeriumi tsensuurimeetmed olid otseses sõltuvuses liberaalse maalimavaate levikust ja revolutsioonilisest liikumisest Euroopas ning nende mõjutustest Venemaal. Nii tugevnes trükisõna järelvalve pärast Pugatšovi ülestõusu 1773.-75. aastal, aga eriti seoses valgustus-filosoofiliste ideede levikuga ning Prantsuse revolutsiooniga. See kutsus esile eriliste tsensuurikomiteede asutamise impeeriumi suuremates linnades 1765. aastal. 1804. aastal anti välja esimene ühtne tsensuurimäärustik, mis tagas püsivuse seni kehtinud eeskirjadele ja kinnitas muuhulgas ka eeltsensuuri jätkuva kehtimise. Kõrgeimaks tsensuuriorganiks sai tähelepanuväärselt Rahvaharidusministeerium, kellele andsid aru ülikoolide juures (ka Tartus) töötavad tsensuurikomiteed, kes vaatasid läbi kogu õpperingkonnas trükkimiseks esitatu.

Pärast dekabristide ülestõusu kehtestati 1826. aastal veelgi rangem ja konservatiivsem tsensuurimäärustik. Seoses 1848. aasta revolutsiooniliste liikumistega Euroopas loodi eriline järelvalvekomitee, mille esimeheks sai enda tagurlike vaadete poolest tuntud D.P. Buturlin. 1863. aastal anti tsensuur üle siseministeeriumi kompetentsi. Piirangute süsteem oli keerukas, sest peale nn üldtsensuuri oli olemas sise-, välis- ja teatritsensuur, samuti sõjaline ning - üks olulisemaid - vaimulik tsensuur.

Eesti ajakirjanduse ajalugu on eriti negatiivselt mõjutanud just 1826. ja 1848. aasta tsensuurikorraldused. Kui esimene eestikeelne väljaanne sai kindralkuberneri eriloal teatud tingimustel ilmuda ilma eeltsensuurita ja järgnevad ajalehed said ülikooli komiteelt või kohalikelt vastavate volitustega ametimeestelt suhteliselt suuremate pahandusteta ilmumisloa, siis uute ajalehtede asutamine pärast O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehe" ilmumise lõppemist 1825. aastal, muutus sisuliselt võimatuks. Uute perioodiliste väljaannete ilmumislubade taotlused jõudsid tsaarini ja Nikolai I lükkas need kõik tagasi, kuna ta pidas igasugust trükisõna juba olemuslikult kahjulikuks.

Pärast Nikolai I surma 1855. aastal saabus koos Aleksander II valitsusajaga mõnevõrra liberaalsem suhtumine trükisõnasse (mida kasutas ära näiteks J. V. Jannsen), mis aga 1880. aastail Aleksander III ajal asendus jäiga venestussurvega. Eestikeelset ajakirjandust aga kohe ei hävitatud, sest riigikeele oskajaid oli üpriski vähe. Eestikeelseid perioodilisi väljaandeid peeti kahtlasteks ning separatistlikeks, nende arvu ei tahetud suurendada ning seega ignoreeriti 19. sajandi lõpul mitmeid asutamispalveid. Segadust tekitasid eesti lehtede omavahelised tülid, vastuolud eesti ja saksa ning venemeelset ja rahvuslikku suunda hoidvate väljaannete vahel. Pärast 1905. aasta revolutsiooni muutus ajakirjanduse väljaandmine lihtsamaks, 1906. aastal kaotati lühikeseks ajaks ka eeltsensuur, mis aga enne Esimest maailmasõda taas kehtestati.

Lumiste, Leho. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977
Peegel, Juhan et al. Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust XVII sajandist XX sajandini. Tartu, Tallinn, 1994

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • mõis
  • nool
  • raamatukogu
  • ring
  • ülikool
  • vaade