Saaremaa Teise maailmasõja ajal

kaardile

1940

Saarlaste igapäevaelu ristus teravalt Nõukogude Liidu huvidega juba 1939. aasta sügisel, mil vastastikuse abistamise pakti alusel hakkasid oktoobrikuus saarele saabuma Punaarmee väeosad, kes rajasid mereväebaase, rannakaitsekindlustusi ning lennuvälju. Ligi pool tuhat perekonda oli maade võõrandamise tõttu sunnitud mujale asuma. Siiski jäi saar mõneti isoleerituks: 1940. aasta 21. juunil korraldatud nõukogudesõbralik meeleavaldus toimus Kuressaares näiteks alles 22. juunil.

Tallinnas oli Patarei vanglast koos teiste poliitvangidega vabastatud 1919. aasta mässu ja 1924. aasta riigipöördekatse osaline Aleksander Mui, kes saabus peagi Saaremaale võimuhaaramist juhtima. Suve jooksul toimusid ebademokraatlikud ja ettemääratud tulemustega valimised samal kombel kui ülejäänud Eestis juhtivatele positsioonidele said nõukogudemeelsed vasakpoolsed. Ärid kuulusid natsionaliseerimisele, Kaitseliidult võeti ära relvad, samm-sammult algasid inimeste arreteerimised ja kadumised. 1941. aasta juunikuus küüditati Saaremaalt umbes 1100 inimest, kuid õnneks ei jõutud suurt osa saartelt deporteeritud naisi ja lapsi Eestist ära viia, kuna Saksa armee oli jõudnud ähvardavalt lähedale. Kuressaare lossihoovis viisid punaväelased läbi massimõrva, hukates 90 inimest.

Saaremaale jõudis Teine maailmasõda juba 22. juunil 1941: samal päeval kui Natsi-Saksamaa ründas enda endist liitlast Nõukogude Liitu. Kuna Saaremaal paiknesid rannakaitse, lennu- ja mereväebaasid, mis häirisid sakslaste edasitungi, asusid Saksa õhuväed neid juba esimesel rünnakuhommikul pommitama, peagi mineeriti ka väinad. Järgnevalt toimusid merelahingud saare ranniku lähistel. Saaremaalt mobiliseeriti Punaarmeesse ligi 3000 meest, aga saar oli Nõukogude Liidule sel perioodil ka sõjastrateegiliselt omapäraselt oluline: nimelt pidas Stalin tähtsaks Berliini pommitamist ning Saaremaa baasidest saadeti Saksamaa pealinna kohale lennukeid, mille tegevus küll ebaõnnestus ning ei toonud mingit sõjalist edu. Isegi pärast Mandri-Eesti langemist sakslaste kontrolli alla pidas Nõukogude väejuhatus saarte kaitsmist väga tähtsaks.

Mõlemad pooled arvestasid Esimese maailmasõja kogemustega ja Punaarmee suutis luua piisavalt efektiivse rannakaitse, nii et sakslased pidid Saaremaale tungima läbi Muhu saare. Saksa laevastiku tegevus Lääne-Eesti saarte hõivamisel jäi suhteliselt tagasihoidlikuks ning suuremat rolli mängisid hoopis Soome laevad. 38 päeva jooksul toimusid lahingud, kuid sakslased suutsid pettemanöövreid rakendades ning mitmeid dessante maale tuues suurema osa saarest efektiivselt Punaarmeest puhastada. 21. septembri ennelõunal vallutati Kuressaare, Nõukogude väed jätkasid veel vastupanu Sõrve säärel, kuid sealne kaitse varises 5. oktoobril kokku. Vange võeti ligi 8500, kelle seas oli ka umbes 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast, kes peagi vabastati. Sõrve lahingutes langes ka umbes 40-50 eestlast, suur osa saarlasi, kellele Punaarmee relvad andnud oli, kadusid aga võitluste käigus metsa ning asusid isegi kohtadel võimu üle võtma ja punaväelasi vangistama.

Algselt jäi okupeeritud Saaremaal sõjaväevõimude kontrolli alla, 1941. aasta detsembris anti Eesti territoorium aga Saksa tsiviilvalitsuse valitsuse alla ja ametisse astusid tsiviilametnikud. Toimuma hakkasid haarangud, et tabada kommunistlike aktiviste, kelle kinnivõtmisel tuli ette ka omakohtu juhtumeid. Ainuüksi esimese okupatsioonikuu jooksul arreteeriti poliitilistel põhjustel üle 600 inimese. Kui novembris tungiti Kuressaares kallale Saksa sõdurile, lasti vastusena karistuseks maha kümme pantvangideks kuulutatud poliitvangi. Saksa repressioonide ohvrite koguarv Saaremaal pole teada, aga nimeliselt kindlaks tehtud hukkunuid on kuni 400. Eestlastest koosnev Saaremaa Omakaitse läks Wehrmachti alluvusse. Suurt pahameelt rahva seas tekitas loomulikult sõjaaegne kaubapuudus, sakslased nõudsid enda vägede toitmiseks sundkorras saarlastelt näiteks suurel hulgal kala.

1944. aasta alguses oli Punaarmee jõudnud Eesti piirideni ning 16. septembril otsustas Saksa armee Eesti maha jätta. Saaremaalt hakkasid üha suuremad hulgad inimesi üle mere põgenema ning Kuressaare tänavatele oli siginenud mitmeid inimesi kogu Eestist, kes lootsid kõikvõimalike vahetuskaupade eest saada paadikohta Rootsi poole. Pärast mandri langemist ei vaevanud ka sakslased ennast ebaametliku võõrsile pagemise takistamisega. Saaremaa pikaajalist kaitsmist ei pidanud Saksa armee tarvilikuks: seda on vaja ainult vägede ümberpaiknemiseni Riia all. Ööl vastu 5. oktoobrit algas Punaarmee dessant üle Väikese väina. Saksa vägesid olid Saaremaale jäänud vähe ning need taganesid edasitungivate Nõukogude jõudude ees. Kuigi Sõrve sääre üksustele oli Hitler andnud käsu kaitsta poolsaart viimse meheni, võeti vastu otsus sealt evakueeruda. Ööl vastu 24. oktoobrit viidi Saaremaalt ära ligi kaheksa tuhat Saksa sõdurit ning lahingud Saaremaa ja ka Eesti pinnal olid lõppenud. Üle mere lahkus kodumaalt sõja-aastatel arvatavasti 5000-6000 saarlast.

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade