Saaremaa Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil

kaardile

1918

1914. aastal puhkenud Esimese maailmasõja sündmustest jäi Saaremaa esialgu kõrvale, aga selle mõjud andsid tunda mobilisatsioonide ja rekvireerimiste näol, mis võtsid eriti suure ulatuse seetõttu, et Kuramaa langemise järel kardeti sakslaste peatselt kallaletungi saarele. Maailmasõja jooksul võeti Saaremaalt Vene armees ligi 5000 meest. 1915. aastal tegi Saksa laevastik (pildil) ka esimese retke Saaremaa vetesse ning dessant saadeti Ruhnu saarele, kust tagasi pöördudes tulistati Sõrve tuletorne. Sama aasta augustis avati laevasuurtükkidest tuli ka Kuressaare pihta, misjärel evakueeriti linnast valitsusasutused, merekool ja gümnaasium, mitmed tööstushooned lasti õhku. Sõjaväe tarbeks võeti Saaremaalt 40% hobustest ning 1916. aastal keelustati toidukaupade väljavedu saarelt ja kehtestati piirhinnad. Teenimisvõimaluste kadumist mandril kompenseerisid ulatuslikud kindlustustööd saarel.

1917. aasta veebruaris puhkenud revolutsiooniline liikumine jõudis märtsi algul Muhu väina piirkonna peamiselt venelastest koosnevatesse väeosadesse. Väljaastumist juhtisid eesliinile saadetud sõdurid ja madrused, kes Kuressaares toimunud miitingu järel rüüstasid riigiasutusi. Saare maakonna omavalitsusorganid läksid seevastu rahvuslike ringkondade mõju alla. Iseseisvumisprotsessi poliitilistest võitlustest jäid saarlased aga suhteliselt kaugeks ning teadmatus süvenes veelgi Saksa okupatsiooni ajal.

Sundimaks Venemaad alla kirjutama separaatrahule, alustas Saksamaa 1917. aasta septembris pealetungi Lääne-Eesti saartele ja Riiale. Valmistati ette operatsioon „Albion" Saaremaale, mis oli maailmasõja suurim dessant. Oktoobri jooksul suutsid sakslased saare ilma tõsisemat vastupanu kohtamata allutada ning novembris moodustati vallutatud saartest omaette kubermang. Saksa okupatsiooni ajal lubati saksa keele kõrval kasutada ka eesti keelt ning tööd jätkasid tsiviilkohtud. Küll aga kitsendati oluliselt erinevaid poliitilisi ja majanduslikke vabadusi. Saaremaa rüütelkonna esindajad hakkasid otsima teed saare võimalikult kiireks ja efektiivseks liitmiseks Saksamaaga. Kui Bresti rahulepingu järgi kuulus Eesti- ja Liivimaa üksnes okupeerimisele Saksa politseivõimude poolt, siis Saaremaa läks otseselt Saksamaa võimu alla. Üldine toiduainete puudus süvenes veelgi, suurem osa mõisaile kuulunud maadest jäi sööti. Mandrile tööle suundumine keelati, mis vähendas talurahva niigi nappe sissetulekuid ja mõisnikud hakkasid nõudma kõrgemat renti ning sundisid senise raharendi asemel talupoegi oma võlgu keelatud teotööga tasuma. Vastupanu okupatsioonivõimudele jäi siiski passiivseks.

Pärast Saksamaa lüüasaamisi ja Compiègne'i rahu sõlmimist, lõppes sakslaste okupatsioon Eesti territooriumil: viimased väed lahkusid Kuressaarest 1918. aasta 6. detsembril. Juba 19. novembril võeti võim Saksa maapealikult üle ning järgmiseks päevaks kutsuti kokku 1917. aastal demokraatlikult valitud Saaremaa maanõukogu. Päev enne sakslaste lahkumist saarelt sai Kaitseliit nendelt mitu tuhat vintpüssi koos rikkaliku laskemoonavaruga. Kaitseliit sai Vabadussõja ajal ka üpris suured volitused, millest keskseim oli muidugi rahva julgeoleku tagamine, aga ka valitsuse propagandatöö. Saaremaale olid Vabadussõja ajal suurimaks katsumuseks toiduainete rekvireerimised, mobilisatsioonid ning informatsioonipuudus sõjasündmuste suhtes. Ärevaid meeleolusid kütsid üles Esimesest maailmasõjast tagasi jõudnud ja verevalamisest väsinud saarlased, kes ei tahtnud midagi kuulda mobilisatsioonist ja uuest sõjast Nõukogude Venemaa vastu.

Toiduainetepuudus, sõjavastased ja revolutsioonilised meeleolud, infosulg ja muud tegurid said tõukeks mässu puhkemisele Saare- ja Muhumaal 1919. aasta veebruaris. Ülestõus algas Kuivastus 16. veebruaril, mil mandrile pidi saadetama 237 mobiliseeritut. Kokkukogutud mehed hakkasid aga ohvitserile vastu - aktiivsemad mässuõhutajad polnud suuremalt osalt veendunud kommunistid, vaid lihtsalt sõjast väsinud ning infosulu tõttu reaalsest olukorrast teadmatud talupojad. Vastuhakk levis kiiresti ning selle mahasurumisega pidi tegelema Tallinnast kohale saadetud 250-meheline hästi relvastatud karistusüksus. Otsustav lahing mässuliste ja valitsusvägede vahel toimus Upa külas. Kuna sõjaolukorras toimunud mässust osavõtjad olid tapnud 19 inimest, karistati neid karmilt: lahingus hukkus 81 mässulist, maha lasti 82, sunnitööle mõisteti 58 ja vangi 15 inimest enam kui sajale mehele määrati ka ihunuhtlus.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

Foto: http://www.virtsu.ee/gfx/pildid/ajalugu/saksa_avamerelaevastik.jpg

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade