Saaremaa 20. sajandi alguses

kaardile

1905

20. sajandi saabudes elas Saaremaal umbes 60 000 inimest, kellest üle 55 000 oli talupojad (92,3% rahvastikust), kellest omakorda 85,7% oli tegev põllumajanduses. 1915. aastal oli agraarsektoris tegutsevate isikute hulk langenud 55,6%. Sel perioodil oli Saaremaal 110 mõisa, millest suurem osa olid eramõisad (43%) või kroonumõisad (43%), ülejäänud linnamõisad (1%), rüütelkonnamõisad (8%) või pastoraadid (5%). 20. sajandi esimesel kahel aastakümnel tarbiti valdav osa Saaremaa põldudelt koristatud teraviljast saarel, suurmajapidamised turustasid seda vähesel määral ka väljaspool maakonda. Mandri-Eestiga võrreldes kehva mullaviljakuse tõttu polnud see siiski kuigivõrd tulus äri. Rohkem karjakasvatusele orienteeritud saarel toodeti turule eeskätt juustu, aga ka kariloomi endid. Saaremaale tuntust toonud Šveitsi juust leidis turu Peterburis ja Riias.

1913. aastal elas Kuressaares 5267 elanikku, kellest 3451 olid eestlased. Tööstusettevõtetest tegutsesid nahavabrik, lukksepa- ja masinatöökoda ning auruveski. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul muretsetud aurikute liikuma panemine saare ja mandri vahel suurendas veelgi mudaravilate külastatavust ning lähendas Kuressaaret kiiresti areneva Riiaga. 1894. aastal valminud Roomassaare sadam kujunes saare tähtsaimaks, kuigi pärast Väikese väina tammi valmimist 1896. aastal hakkas kasvama ka Kuivastu sadama osatähtsus. Majanduslik tõus elavdas ka ehitustegevust ning Kuressaare linn laienes. Huvi mujal Eestis elavneva seltsielu vastu oli 20. sajandi alguses jätkuvalt kesine ning 1902. aastal asutatud Saaremaa Eesti Põllumeeste Selts pidi otsima rüütelkonna toetust enda ettevõtmistele.

Saarlased olid suhteliselt hardad usuelus ning 1902. aastal annetas vaene Saaremaa luteri kirikule vabatahtlikult rohkem kui ükski teine eestikeelse Liivimaa praostkond. Pärast 1905. aastat hakkas „moodne avalikkus", milles keskne tähtsus kuulus ajakirjandusele ja seltsidele, „küla avalikkust" tasapisi kõrvale tõrjuma. Lisaks 19. sajandi lõpul ilmumist alustanud suhteliselt saksameelseks peetud ajalehele „Saarlane", hakati 1907. aastal välja andma märksa vabameelsemat väljaannet „Hääl". Samal aastal ühinesid laulu- ja mänguselts „Lyra", kohalik karskusselts ja vastloodud Hariduse Selts Kuressaare Eesti Seltsiks, mille eesmärgiks seati Saaremaa „elanike vaimse, kehalise ja majandusliku edenemise eest hoolt kanda". Selle tegevuse tõusuperiood on seotud seltsi esimeheks valitud õigusteadlase ja hilisema diplomaadi ning Eesti Vabariigi esimese riigivanema Ants Piibu nimega.

Vene-Jaapani sõja mõjul Venemaal puhkenud revolutsiooniline liikumine haaras kiiresti kaasa ka impeeriumi piirialad ning 1905. aasta suvel moodustati ka Pöidel revolutsiooniline komitee. Ideoloogiliselt mõjutas saareelanikke aga ennekõike sügisel mandrilt tagasi pöördunud hooajaliste tööliste propaganda. Novembris-detsembris oli Saaremaa mõisates kokku 40 tulekahju, samal ajal esitasid talupojad tungivalt mõisnikele mitmeid majanduslikke nõudmisi, eelkõige rendi alandamist. Talude päriseksostmise käigus tekkinud suur rentnike hulk, kes pidid tihti mõisale tasuma üle jõu käivaid makse, oli tähtis tegur rahutuste puhkemisel. Kuressaare eesti seltsid kutsusid Tartu eeskujul kokku ka ülesaaremaalise rahvakoosoleku, kus nõuti peamiselt talumaade müümist riigi vahendusel, rendi suuruse määramist ning muid agraarolusid ja maksuküsimusi puudutavaid muutusi. Haridusalal nõuti kõigis algkoolides emakeelse õpetuse sisseviimist ja usuõpetuse tundide vähendamist, poliitilises sfääris talupoegade esindatust maapäeval ja kogu Eesti ala ühendamist rahvuskubermanguks.

Plahvatuslikult levinud revolutsiooniliste meeleolude mahasurumiseks saadeti Saaremaale Kroonlinnast salk madruseid. Erinevalt mandrist, kus karistussalkade poolt tapeti hulganisti talupoegi, langes nende ohvriks teadaolevalt vaid kaks saarlast ning lahkuti koos 27 vangiga. Revolutsiooni mõjul oli tsaar sunnitud lubama seadusandlike õigustega Venemaa rahvaesinduse (riigiduuma) kokkukutsumist, mille valimistest said ka Saaremaa elanikud osa võtta. 1906.-07. aastal Riia kindralkuberneri juures koos käinud nõupidamisel, kus osalesid ka Saaremaa esindajad, loobusid mõisnikud mitmetest seisulikest privileegidest, nagu jahipidamine, viinapõletamine, õllepruulimine, kõrtsipidamine ja laatade korraldamine. 1905. aastal asutati ka Eesti Rahvameelse Eduerakonna Saaremaa organisatsioon, kuid Kuressaares (erinevalt mitmetest teistest linnadest) jäi linnavalitsus siiski sakslaste kätte - saarlaste valimisaktiivsus oli selles küsimuses ka Eesti madalaim.

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade