Saaremaa Vene impeeriumi koosseisus

kaardile

1783

Kartes Saaremaa võimalikku tagasivallutamist rootslaste poolt, lasid venelased juba 1711. aastal Kuressaare kindlustused õhku. Uusikaupunki rahuga lubati nii Saaremaa aadlikest kui mitteaadlikest elanikele, samuti linnadele, magistraatidele, gildidele ja tsunftidele rootsiaegsete privileegide, tavade ja õiguste säilitamist ning kaitsmist. Kehtima jäi luterlik kirikukorraldus ning reduktsiooni alla läinud mõisad tagastati nende endistele omanikele, mis tagas aadelkonna sümpaatia Vene võimude suhtes. Saaremaa liideti Liivivimaa kubermanguga, aga see jäi ainsa Eesti kreisina provintsi staatusesse.

Saaremaa halduslik eriseisund, mida aktsepteerisid nii Rootsi kui Vene võimud, pärines mõneti Taani võimu alla kuulumise perioodi mõjudest, aga ka saare kommunikatsiooniraskustest. Väga oluline oli kroonumaade suur osakaal Saaremaal, mis nõudis riigi ametnikkonna tõhusamat kohalolekut. Eristaatus põhjustas aga ka probleeme Riia kubermangu-võimudega. Keisrinna Katariina II valitusajal (1763-96) Saaremaa seisund muutus ning 1768. aastal seati saarel ametisse asehaldur, kes jäi suuresti Riia kindralkuberneri alluvusse. Tuntuimaks asehalduriks oli otsekohane ja arukas aadlik Balthasar von Campenhausen (aastatel 1783-97), kes panustas palju saare arengusse ja selle halduse reglementeerimisse: üheks mälestuseks tema administratsioonitööst on näiteks Kuressaare-Kuivastu maantee äärde paigutatud kivist miilipostid, millest paari võib tänapäeval näha Kuressaare lossihoovis.

Saaremaa rüütelkond, kelle piiritlemiseks koostatud aadlimatriklisse kuulus 26 perekonda, eristus Mandri-Eesti kõrgematest seisustest eraldi institutsioonina, mis käis koos maapäevadel ja omas poliitilist võimu. Saaremaad eristas mandrist ka iseseisev kiriku provintsiaalkonsistoorium, mis tegutses nii haldus- kui kohtuasutusena. Saare kõrgeimaks kohtuasutuseks oli maakohus (Landgericht), mis asus Kuressaares. Kui Mandri-Eestisse olid paigutatud 18. sajandi jooksul suured Vene sõjajõud, siis Lääne-Eesti saartele, ka Saaremaale, neid tolleaegseid ühendustingimusi arvestades siiski ei majutatud - Kuressaares paiknes küll vähem kui sajameheline garnison.

Põhjasõja ajal möllanud katk tabas Saaremaad rängasti: rahvapärimuse järgi pääsenud Valjalas epideemiast vaid ungarlasest kirikuõpetaja tütar ja üks talumees, kellest põlvnevat terve kihelkonna hilisem rahvastik. 1715. aastal elas saarel ainult umbes 7000 inimest, aga 18. sajandi vältel tõusis rahvaarv kiiresti: lisaks loomulikule iibele tõstsid Saaremaa rahvaarvu sinna asunud uustulnukad, eriti Hiiumaalt, mis oli sõjas ja katkus vähem kannatanud. 1782. aastal elas saarel juba 33 000 inimest (6,8% Eesti rahvaarvust). Enamuse elanikkonnast (ligi 97%) moodustasid eestlastest talupojad, silma torkab aadli kõrge osakaal (1,7%) võrreldes mandri kreiside keskmisega (u 1%). Mõisamajanduse peamise tegevusvaldkonnana jätkus teraviljakasvatus, sajandivahetusel hakkas suuremat osakaal omandama viinapõletamine, mis 19. sajandi alguses oli pea ainsaks Saaremaal levinud tööstusharuks.

18. sajandi lõpul oli Saaremaal 159 mõisat ning üle 3700 talu. Talupoegade olukord paranes veidi pärast 1765. aasta maarevisjoni, mille järel fikseeriti koormiseid ning talupoegadele antud maatükkide suurusi, et kindlustada nende maksuvõimekust. Talurahva vaimuelus mängis suurt rolli 1726. aastal saarele jõudnud vennastekoguduse liikumine. Hernhuutlaste keskuseks kujunes Upa küla Kuressaare lähedal, kus peeti jutlusi, mis avaldasid suurt mõju: kõigis Saaremaa osades loobuti pillidest, ehete ja kirevate rahvariiete kandmisest ning isegi kõrtsid jäid tühjaks. Hoolsalt käidi kirikus ja armulaual. Vennastekoguduse tegevuse keelustamine vaid soodustas selle populaarsust ning hernhuutlased jätkasid edaspidi salaja jutlustamist. Talurahva kooliharidust soodustas 1784. aasta korraldus, mis käskis iga 8-12 adramaa kohta maakooli asutamist ning kõigi 7-aastaseks saanud laste õppima saatmist. Kuressaares tegutses algselt kaheklassiline, sajandi lõpul aga juba viieklassiline linnakool, mille viimane klass oli mõeldud ettevalmistuseks ülikooli astumiseks.

Umbes 1000 elanikuga Kuressaares moodustasid üle poole elanikkonnast eestlased, mis on nende suurim osakaal Eesti linnade seas. Linna juhtis jätkuvalt raad, mille eesotsas oli üks bürgermeister. Asehaldur Balthasar von Campenhausen hakkas Kuressaares alates 1785. aastast enda majas korraldama klubiõhtuid, millele hiljem lisandusid ballid ja maskeraadid. Tema ettevõttel hakati linnas etendama teatrit ja korraldama kontserte ning Campenhausen asutas ka Kuressaare esimese avaliku raamatukogu ja andis välja ka käsikirjalist nädalalehte, mille üks eksemplar saadeti igasse Saaremaa kihelkonda. Asehalduri ametisoleku perioodil paranes ka linna ilme: tuleohutuse tagamiseks ehitati kivikatuseid, sillutati tänavaid ning puhastati Põhjasõjas hävinud krunte. Tegusa asehalduri surm oli muuseas üsna ebaharilik: järjekordsel ametireisil Saaremaale murdus tal Muhumaal Pädaste mõisas söögilauas hammas, mis otse hingetorru sattudes põhjustas lämbumise.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

Pilt: http://et.wikipedia.org/wiki/Katariina_II

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade