Saaremaa Põhjasõja ajal

kaardile

1710

1700. aasta veebruaris alanud Põhjasõja hävitustöö ei tabanud Saaremaad nii rängalt kui Mandri-Eestit - see jäi kuni 1710. aastani kõrvale vaenutegevusest ning ka suurte Rootsi armeede läbimarssidest. Sõjakoormiste survet said samas kohalikud elanikud tunda sõjaväkke võtmiste ja töökohustuste ning sõjamaksude näol, mida nõuti armee ülalpidamiseks, moona ja riietusesemete jaoks. Lisaks kahekordistati Saaremaa aadlike ratsateenistuskohustust. Saarlastest talupoegade seas oli värbamine väga aktiivne, nii et 1701. aasta septembris tõdes Kuressaare komandant, et mõnda tallu pole alles jäänud ei sulaseid ega poegi, sest kõik on väkke võetud. Värbamiskampaaniad hakkasid Rootsi kaotuste sagenedes muutuma vägivaldsemaks, mille vastu protesteerisid nii talupojad kui mõisnikud.

Palju lihtrahva tööjõudu nõudsid kindlustustööd: Kuressaare ümberehitamist vastavalt uue sõjatehnika nõuetele oli alustatud 1684. aastal ning seda jätkati sõja puhkedes forsseeritud korras. Sõjamaksudest olulisem oli regulaarselt nõutav kontributsioon, millele lisandusid mitmesugused jooksvatest sõjavajadustest tingitud erakorralised maksud. Kuigi kontributsiooni nõuti ainult mõisnikelt, said talupojad kaudselt, koormiste kaudu, selle survet tunda. Saaremaal eksisteeris küütide andmise kohustus moona veoks Kuressaare sadamasse, kust see Pärnusse saadeti - võrreldes mandriga oli selline küüdikohustus aga kerge. Siiski edenes saarel sõja ajal näiteks koolielu: asutati talurahvakoole, mille rajamise kehtestas 1695. aastal kuninga korraldus.

1710. aasta märtsis korraldas kasakatest ja tatarlastest koosnev Vene ratsaväesalk esimese rüüsteretke Saaremaale. Selle eesmärgiks polnud vallutus vaid maa laastamine: vägi tungis Virtsust üle jää ning hävitas alasid Kuivastust Sõrveni ning ka kõik Kuressaare majad, kuigi kindlust ei suudetud kahjustada. Vene väe kannul tuli mõisasid rüüstama ka Saaremaa talupoegi, kes isandate vara laiali tassisid. Ilma et rahvas oleks saanud toibuda, levis kohe saarele ka katk, mis oli erakordselt laastav: 1712. aastaks oli Saaremaa elanike arv kahanenud 80%.

1710. aastal juulis alistusid Vene vägedele Riia ja Pärnu ja kui sügisel saadeti väed Saaremaad rüüstama, ei suutnud katkust kurnatud Kuressaare osutada mitte mingit vastupanu ning kindluse garnison kapituleerus 15. septembril. Pärast Tallinna alistumist langes kogu Eesti ala faktiliselt Vene võimu alla, mis kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Võimuvahetus katkestas eelkõige talupoegade jaoks alanud soodsad arengud Rootsi aja lõpul, kuid reformid mõjutasid siiski talurahva elu positiivselt ka 18. sajandil. Oluline oli, et 1686. aasta kirikuseadus jäi kõigis Balti provintsides kuni 1832. aastani püsima, mis tagas talurahvakoolidele edasise arengu võimaluse ning lugemisoskuse laiema leviku Saaremaal.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

Foto: http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hjas%C3%B5da


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade