Saaremaa keskaeg

kaardile

1400

Keskaegne Saaremaa kaotas enda muinasajal saavutatud soodsa majandusliku positsiooni ning ka poliitilise kaalu. Rahvusvaheliselt reguleeritud kaubandus ei soodustanud linnade kujunemist mandri vahetus läheduses paiknevatel saartel ning tõhusama sissetuleku saamist põllumajandusest takistas Saaremaal vilets mullapinnas.

Poliitiline ja majanduslik raskuspunkt kandus nüüd Mandri-Eestisse, kuhu vallutuse järel tekkisid kiiresti linnad, saared muutusid aga järk-järgult ääremaaks, kus ükski asula, isegi mitmete Saare-Lääne piiskoppide soositud Kuressaare, endale linnaõigust ei saanud.

Saaremaast osa kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale, mille eesotsas oli piiskop, kes polnud mitte ainult enda kirikuringkonna ülempreester vaid ka vastavate territooriumite maaisand, kes omas ilmalikku võimu. Tema vasallid võtsid riigikese valitsemisest osa ning piiskop oli sunnitud tähtsamates asjades lisaks neile nõu pidama ka enda kõrgvaimulikkonnaga ehk kapiitliga, mis koosnes 12 toomhärrast. Piiskopkond koosnes kahest praktiliselt autonoomsest osast: Saaremaast, mille alla kuulus ka Hiiumaa, ning mandriosast, Läänemaast. Piiskop ise resideeris reeglina Haapsalus, kuigi ka Kuressaare sai keskaja vältel üha olulisemaks keskuseks. Ordualade tähtsaimaks linnuseks oli Maasilinn, mille foogti võimu alla Saaremaa alad kuulusid.

Piiskop Winrich von Kniprode (1383-1419) hakkas resideerima põhiliselt Kuressaares ning loss kujunes seega piiskopiriigi halduse ja poliitilise elu keskuseks, kus hakati pidama kohtuistungeid, maapäevi ja muid koosolekuid - toomkirik ning piiskopkonna ametlik keskus asus siiski alati Haapsalus. Sellest tulenevalt kujunes linnuse ümber välja väike asula, mida asustasid peamiselt käsitöölised ja väikekaupmehed, kes teenindasid lossi asukaid ning ümberkaudseid aadlike. Suurkaubandus, nii import kui eksport, oli maaisanda käes ja kaupmeestel polnud Kuressaares palju eluruumi. Tihti tekkisid Saare-Lääne piiskopi ning ordu vahel vastuolud, mis viisid ka laialdaste relvakonfliktideni, eriti Saaremaal, mis kahe jõu vahel jaotatud oli.

Saaremaa talurahvas - nagu ka Mandri-Eesti elanikkond - jagunes mitmetesse majanduslikult ning õiguslikult erinevatesse rühmadesse, kelle seisukord keskaja jooksul muutus. Kohtuvõim nihkus 13. sajandist kuni 16. sajandini selgesti pidevalt sakslastest feodaalide kätte ning talupoegkonna isiklik vabadus vähenes ja koormiste - sealjuures ka teotöö - osakaal kasvas, eriti seoses mõisate rajamisega, mille algus jääb Saaremaal 14. sajandi lõppu. Talurahva põhihulga moodustasid adra- ehk vakutalupojad, kelle kasutada oligi ühe adramaa jagu maad ehk umbes 8 hektarit. Siiski leidus ka nii suurema maavaldusega talurahvast, kui ka maata talupoegi, nagu kõikjal mujal. On võimalik, et osa vallutuse-eelseid eestlastest vanemaid muutusid keskaja jooksul väikevasallideks, aga sellele teooriale pole täielikku kinnitust leitud.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade