Saaremaa pärast kristlikku vallutust

kaardile

1241

Pole andmeid, et Saaremaale oleks pärast vallutust jäänud garnisone või muid sarnaseid vägesid. Samuti ei loodud sakslaste poolt teadaolevalt kindlustusi või strateegilisi tugipunkte, aga muidugi võisid vallutajad elada eestlaste linnustes. Võimule jäid ka saarlaste varasemad vanemad, kes esinevad hiljem lepinguosapooltena. Enda õigustes olid nad aga uue võimukorra raamidega piiratud. Saaremaa jagati Mõõgavendade ja hiljem Saksa ordu valdusteks ning aladeks, mis algselt läksid Riia piiskopi, siis aga Saare-Lääne piiskopi võimu alla.

1251. aastal loobus Taani kuningas Abel pretensioonidest Saaremaale (ja Läänemaale) ning 1254. aastal teostasid ordu ja piiskop viimase olulise maade jagamise Saaremaal. Ordu sai enda valdusse Muhu ja Pöide alad, samuti Kihelkonna kihelkonna põhjaosa. Piiskopkonnale jäid Valjala ja Kaarma kihelkonnad, samuti Kihelkonna kihelkonna lõunaosa ja Sõrve säär. Mõneti säilisid saarlaste muistsed kihelkonnad, millest nüüd said kirikuringkonnad ning maakirikute tegevuspiirkonnad. Neid oli Saaremaal tõenäoliselt neli. Piiskopi kui maaisanda enda valduses olevad maa-alad olid liigendatud ametkondadeks ning need olid pitkitud läänimeeste valdustega. Saksa ordu Saaremaa valdused olid ühendatud Maasilinna foogtkonda. Nii ordu- kui piiskopi valdused jagunesid vakusteks, mis olid talurahva maksustamise üksused ning koosnesid küladest.

Siiski jätkusid ka saarlaste ülestõusud uute valitsejate vastu, mis reeglina toimusid pärast ordu lüüasaamisi võitlustes Baltikumi ristimata paganlike rahvastega, näiteks pärast Saule lahingut, aastatel 1237-1241. Selle vastuhaku puhul pole teada kas saarlased alistati sõjaliselt või toimus kahe poole kokkulepe - uus alistumisleppes fikseeriti aga kindlad koormised ja kohtumõistmiskord Saaremaa elanikele. 1260. aastal lõi leedulaste vägi Saksa ordu jõudusid Durbe järve ääres ning järgmisel aastal Lielvārde juures. Nendele lüüasaamistele vastasid saarlased jällegi usust taganemise ja sakslaste ründamisega. Pärast seda tungis aga suur orduvägi Saaremaale ning surus vastuhaku maha. Sõlmitud alistumislepingu sätted olid eelnevatest aga märksa karmimad.

Sellised sündmused ilmestasid seega ajavahemikku ristiretkede lõpu ning 1343. aastal puhkenud jüriöö ülestõusu vahel. Pärast Mandri-Eestis puhkenud mässu ründasid juulikuus saarlased sakslasi ning piirasid ümber Pöide linnuse. Piiratuile lubati vaba lahkumise õigust, nii et keegi neid ei ründa. Kui sakslased väravast väljusid, loobiti nad aga kividega surnuks. Järgmisel talvel saabus Saaremaale orduvägi, mis ülestõusu maha surus ning hukkas selle väidetava juhi Vesse, kes olevat olnud kohalik sõjapealik. Järgmisel aastal naases uus orduvägi koos kohalikest rahvastest liitlastega ja saarlased olid sunnitud lõplikult rahu paluma. Ülestõusnud pidi karistuseks rajama ka Maasilinna linnuse, mis pidi usutavasti asendama ülestõusu käigus maha lõhutud Pöide tornlinnust (fotol Pöide linnus)

 

Foto: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:P%C3%B6ide_ordulinnus.jpg

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade