Ristisõdijad vallutavad Saaremaa

kaardile

1227


Taani jõud olid järsult nõrgenenud, kui kuningas Valdemar II omaenda läänimehe kätte vangi langes ja vabanes alles 1225. aasta lõpul suure lunaraha eest. Taanlased hoidsid enda käes küll Tallinna linnust koos Revalaga, aga Saaremaad enam vallutada ei suutnud. Seda kavatsesid aga teha Riia sakslased Liivimaale saadetud paavsti legaadi Modena Wilhelmi toetusel. Viimane olevat Dünamündes kohanud ka saarlasi, kes saabusid tagasi rüüsteretkelt Rootsi, kus nad olevat kirikuid rüüstanud ning mitmeid vange endaga kaasa toonud. Saarlased kujutasid endast sel ajal veel rahvusvaheliselt arvestatavat sõjalist jõudu, kelle poole pöördus ametliku kirjaga näiteks Lüübeki linn, mis tõestab Saaremaa elanike diplomaatilise suhtlemise kõrget taset - saarel pidi olema mingi keskus, mis tundis kirja ning rahvusvahelise suhtlemise keeli.

Seega võeti 1227. aasta talvel ette katse saart alistada, milleks koguti kokku vägi sakslastest, liivlastest, lätlastest ja eestlastest. Kuigi Henriku sõnad, et väes oli 20 000 meest on ilmselgelt liialdatud, oli siiski tegu võimsa sõjalise jõuga, mis on jällegi tunnustuseks saarlaste kaitsevõimekusele. Ründejõudude eesotsas olid Riia piiskop Albert, ordumeister Folkwin ja Zemgale piiskop.

Pärnu jõe suudmest suunduti Muhumaale, kus Muhu linnuse all toimus suur lahing, milles mõlemad pooled kasutasid kiviheitemasinaid ja ambusid. Lõpuks suudeti linnus tormijooksuga vallutada.

Seejärel siirdus ristisõdijate vägi Saaremaale, kus piirati sisse Valjala maalinn. Seda on kroonik Henrik kirjeldanud haruldasel kombel sõnaga urbs (linn), mis annab aimu selle kesksest tähtsusest. Vaenlase võimsast piiramistehnikast ülevaate saanud valjalased pidasid aga paremaks rahu paluda ning nõustuda ristimisega. Sakslased võtsid vanemate pojad pantvangi ja ristisid rahvast pühitsetud vee piserdamisega vaadist. Viis-kuus preestrit olevat kroonika järgi ristinud rahvast kolmel järjestikusel päeval, tehes nii tuhandetest inimestest kristlased. Seejärel tuli Valjalasse saadikuid ka teistest Saaremaa kihelkondadest ja linnustest, kes palusid samuti rahu ja ristimist.

1227. aasta alistumisega ei tarvitsetud sõlmida mingeid erilisi alistumislepinguid, rääkimata vasalliteedilepingust, mis oleks loonud läänisuhte. Formaalselt võttes olid kohustused vastastikused: kirikul oli kohustus rahva usuvahetus läbi viia, vastristituil kohustus kirikule andameid tasuda. Tegelikkuses oli siiski tegu kapituleerumisleppega ja suveräänsuse kaotamisega, aga kohalikud võimustruktuurid säilisid esialgu. Riialaste poolt 1227. aastal Lüübekisse saadetud kirjast võib selgesti välja lugeda, et sisuliselt olid saarlased ainult loobunud iseseisvast välispoliitikast.

 

Foto: http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/pildid/aja20.jpg

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade