Saaremaa noorem kiviaeg

kaardile

3000 eKr

Saaremaal tuntakse vaid üht varaneoliitilist ehk noorema kiviaja algusperioodi (u 4900-4000 e.m.a.) asulakohta, mis asub saare lõunaosas Kõnnus. Peamiseks leiumaterjaliks on sel alal kvartsist kõõvitsad, kasutatud on ka kohalikku madalakvaliteedilist tulekivi. Erinevalt mandri keraamikast on Saaremaa nõud varaneoliitikumis suhteliselt vähesel määral ornamenteeritud. Peamiselt jahiti sel perioodil hülgeid, kaladest püüti haugi, särge ja ahvenat, asulatest on leitud ka põtrade, nugiste, rebaste, kobraste ja koerte luid. Kõnnu arheoloogiline materjal sarnaneb Ruhnu ja Kõpu omaga, nii et tõenäoliselt kasutasid hülgekütid viimaseid paiku jätkuvalt ajutiste laagrikohtadena.

Kesk- ja hilis-neoliitikumis (u 4000-1800 e.m.a) toimusid kogu Läänemere ümbruses ja seega ka Saaremaal muutused, mida iseloomustavad kammilaadse templiga tehtud ornamendid savinõude servadel - seetõttu nimetatakse seda kammkeraamika kultuuriks. Sellega on kindlasti seotud tugevad välismõjud. Saaremaalt on kammkeraamika asulakohtadena teada ja kõige rohkem uuritud Naakmäe, Undva ja Loona. Nendes tegeleti jätkuvalt peamiselt hülgeküttimisega, hulgaliselt leidub asulates ka metssigade ja põtrade luid, kaladest on peamiselt esindatud tursk. Tõenäoliselt olid vähemalt rannikualad Saaremaal noorema kiviaja keskel juba küllaltki tihedalt asustatud. Huvitav tõsiasi on, et saarel on kammkeraamika kultuuri matmispaigad vahel paiknenud asulatest väljaspool, mandril alati nende keskel.

Neoliitikumi teisel poolel lisandus Saaremaa elanike toidusedelisse lisaks viiger- ja hallhülgele ka grööni hüljes, keda püüti võib-olla lausa võrkudega, ja Läänemere ainus vaalaline - pringel. Kammkeraamika kultuuri ajast pärinevad juba esimesed märgid maaviljelusest, millele vihjavad õietolmuleiud. Maaharimine jäi sel perioodil siiski jahi ja kalastuse kõrval erandlikuks tegevuseks, toomata kaasa muutusi asustusviisis ja materiaalses kultuuris. Põllumajanduse algteadmised võidi omandada kas Kesk-Euroopa põhjaosast või Lõuna-Skandinaaviast - kontaktid toimusid eelkõige üle mere.

Hilisneoliitikumis, algusega umbes 3000 aastat e.m.a, kujunes kammkeraamika kõrvale uus kultuuritraditsioon, mida nimetatakse nöörkeraamikaks ning mis hõlmas alasid Volga jõest Reini jõeni. Ei ole võimalik öelda, kuivõrd muutus toona Saaremaa elanikkond - usutavasti oli tegemist ainult kultuurimõjuga mitte rahvasterändega. Kõige arvukama leiuainesega asulakoht paikneb sel perioodil Kirde-Saaremaal Kuningustes. Üldiselt levis asustus üha enam sisemaa poole. Noorema kiviaja lõpust on juba teada mitmeid jälgi viljelevast majandusest, millest annavad aimu nii põllukultuuride õietolm kui kodustatud kitsede, lammaste, sigade ja veiste luud. Tõenäoliselt hariti maad aletades. Aktiivne oli ka suhtlus üle mere: Skandinaaviast on Saaremaale kas otse või vahendatult jõudnud tulekivist pistodad - tõenäoliselt toimus kaubandus läbi Gotlandi saare.

 

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • matkamine
  • NB
  • nool
  • park
  • ring
  • tulease
  • vaade