Haapsalu 18. sajandil

kaardile

1775

Vahetult pärast katku kuni 1714. aastani Haapsallu uusi kodanikke arvatavasti vastu ei võetud. 22. oktoobril 1714 võeti kodanikeks korraga vastu üheksa inimest, kellest enamik oli loonud eraldi majapidamise. Aastatel 1714-1727 sai linn juurde veel 30 uut kodanikku ning 1731. aastaks elas Haapsalus juba 63 peret - kokku 288 inimest. Sajandi lõpuks oli linnaelanike arv umbes 600 inimest. 1740. aastal taastati Haapsalus ka vahepeal hääbunud bürgermeistri amet ning 18. sajandi jooksul oli korraga ametis kolm raehärrat.

Igal aastal saabus Haapsalu sadamasse Lüübekist, Hollandist ja Rootsist kümmekond laeva, mille lastiks olid tavaliselt sool, vein, suhkur ja vürtsid. Kaubanduse ja käsitööga lubati tegeleda kõigil soovijail sõltumata rahvusest ja usutunnistusest. Haapsalus jätkasid tegutsemist kingseppade ja rätsepate tsunftid. 1742. aastal loodi pruulijate gild, kuhu astus 15 liiget, kes olid peamiselt kaupmehed. Samal aastal alustas tegevust apteek. 18 sajandi viimasel veerandil ehitati linna suuremad riiklikud- ja kommunaalhooned: kohtumaja, tollimaja, raekoda (mis lõpuks 1775. aastal valmis), kivist magasinid ja kasarmud. Selleks ajaks oli Haapsalus umbes 80 maja, millest 12 olid ehitatud kivist.

Kuigi Peeter I Haapsalut sõjasadama jaoks sobilikuks paigaks ei pidanud, ei pääsenud linn sõjaväest. Terve sajandi kestel saabusid linna Kaasani või Tobolski rügemendid, et Haapsalus talvituda. Iga linnakodanik pidi majutama oma kodus 5-30 sõjaväelast, kes olid pererahvale mitte ainult tüliks, vaid sageli ka ohtlikud. 1727. aastal oli vaja näiteks 25 majja laiali jaotada 135 rügemendi staabiga seotud inimest, sõdurid ise peatusid ümbruskonna mõisates. 1743. aastal pidi 50 majja mahtuma 159 sõjaväelast, 1757. aastal pidid 38 linnakodanikku oma kodudesse mahutama 350 sõjaväelast. Aeg-ajalt pidi majutuskohustust kandma ka pastorilesed ja aadlikud, kes muidu olid sellest kohustusest priid. 1756. a. ehitas kaupmees ja raehärra Otto Jencken oma krundile Ehte tänava ääres vene kiriku rügementide tarbeks.

Asehalduskorra kehtestamisega Vene impeeriumis 1783. aastal, muutus ka kohalik valitsemine. Moodustati Haapsalu kreis, mille keskuseks linn sai. Keskvõimu poolt määrati korda hoidma linnafoogt. Rae koosseis suurenes ja ühtlustus teiste linnade magistraatidega. Sellesse kuulus nüüd kaks bürgermeistrit ja neli raehärrat ning neid ametikohti hakati täitma kodanike poolt valimiste teel - seega oli tegu suuresti moderniseeriva arenguga. 1785. a. linnaseaduse alusel kaotas magistraat omavalitsuse funktsioonid ja muutus vaid alama astme kohtuinstantsiks, mis allus kubermangumagistraadile. Kodanikuõigust laiendati kõigile vabadele linnaelanikele, nii et Haapsalus - nagu ka teistes Eesti linnades - said kodanikeks paljud vabad eestlased ja venelased. 1797. aastal aga asehalduskord kaotati ja taastati varasem olukord, kuid magistraat kaotas üha enam otsustusõigust.

Pihlau, Voldemar. Haapsalu linna ajaloost XIX sajandi I poolel. Haapsalu, 1959
www.muuseum.haapsalu.ee


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • maja
  • matkamine
  • mõis
  • nool
  • park
  • ring
  • sadam
  • vaade